19.-20. mail viis Ackermanni töögrupp läbi uuringud Martna kirikus. Tallinnast esimesena Martnasse minna otsustasime eeskätt seetõttu, et sealse kiriku altarisein on ehedal kujul säilinud – võrreldes paljude teiste Ackermanni töödega. See tähendab, et 19. sajandil toimunud renoveerimis(t)e käigus ei ole altariseina ümber ehitatud, vaid ainult üle värvitud ning uue altarimaaliga „täiendatud“. Uus keskmaal „Kristus Ketsemani aias“ on aga juba mitme aasta eest altariseina põhikorruselt maha võetud ja laudisele maalitud originaal „Püha õhtusöömaaeg“ taas kenasti nähtav. Sama kehtib altariseina predellas (soklikorrusel) oleva tekstitahvli kohta, mis on omasuguste seas üks Eesti kaunimaid.

Tänu 19. ja 20. mail teostatud värviuuringutele (pisikesed sondaažid, XRF-uuringud) võib uurimisgrupp nüüd aga raporteerida, et praegu rohekais-punakais-pruunides toonides tagasihoidlik Martna altarisein oli originaalis toretsevalt värviline ja särav. Altariseinal on algselt olnud halli marmoreeringu ning kuld- ja hõbeliistudega kaunistatud korpus; kuldsete korintose kapiteelide ja baasidega ning punase marmoreeringuga sambad, vahelduvalt kulla ja hõbedaga kaetud akantuselehed smalt-sinisel taustal; altari figuuridel – Moosesel ja Ristija Johannesel, Usul ja Lootusel, inglitel ja Kristus Kõigevõitjal – olid originaalis roosad näod ja kehad, sinised silmad, punased huuled ja tumedad juuksed, kulla ja/või hõbe ning edevate lüsterdetailidega kaetud rõivad ja (osaliselt kindlasti) atribuudid.

Lisaks õnnestus leida Kristus Kõigevõitja kuju kehalt punase värviga maalitud stigma – mis on seda tähelepanuväärsem, et Martna altariseina originaal polükroomia on (hilisema värvi all) säilinud väga halvasti võrreldes Tallinna toomkiriku omaga ning ühtegi stigma toomkiriku Kristus Kõigevõitjalt siiani pole leitud. Sama kehtib Martna altariseinalt avastatud rohelise lüstervärvi fragmentide kohta – toomkiriku altarilt, kus roheline lüster kirjalike arhiividokumentide kohaselt pidi olemas olema, seda samuti veel leitud ei ole.    

Lisaks värviuuringutele viidi läbi Martna retaabli figuuride röntgenanalüüs. Väikesemate figuuride seest röntgenpildil (Tallinna toomkiriku kujude puhul avastatud) sepanaelu ei leitud ning korraks tekkis uurijates juba küsimus: kas tõesti ja kui, siis miks Ackermann loobus Martna figuuride nikerdamiseks puuplokke kokku liimides materjali tugevdavate naelte kasutamisest? Õnneks sai see kahtlus peatselt hajutatud – ka Martna Moosese ja Ristija Johannese kuju sees on puidust korkidega kaetud metall-tugevdused.

Kogu altarisein, kuni kõige pisemate detailideni välja sai üles pildistatud ja –joonistatud ning kõikidest figuuridest tehtud 3D-mudelid, mida iga huviline saab vaadata peatselt avataval Christian Ackermanni uurimisprojekti kodulehel.

Mainimist väärib ehk seegi, et  Martna 317-aastane altarisein sai ühes oma toredate kujudega õrna konservaatori-käega puhastatud. Tänu uurimisgrupi koguduse poolsele, eriti õpetaja Küllike Valgu ja vabatahtliku kirikuteenri Aime Kasepalu soojale vastuvõtule ja eel- ehk meediatööle, õnnestus Ackermanni-uurijatel ka tutvustada meistrit ja tema tööd kõigile Martna lastele, samuti teistele kirikusse tulnud külalistele, sh Eesti giidide õppegrupile.      

Olgu veel ära mainitud ka kõigi uurimisgrupi liikmete nimed ja ülesanded – konservaator Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia, värviuuringud); skulptuuri konservaator Isabel Aaso-Zahradnikova (Eesti Kunstiakadeemia/Eesti Kunstimuuseum, skulptuuritehnoloogia); kunstiajaloolane Anneli Randla (Eesti Kunstiakadeemia, värvi- ja konstruktsiooniuuringud, vana altarilaua kohandamine barokk-retaablile); kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem (Eesti Kunstimuuseum, Ackermanni elulugu ja looming, selle kontekst); kunstiajaloolane Juhan Kilumets (OÜ Rändmeister, altariseina konstruktsioonid) keemik Riin Rebane (Keskkonna Uuringute Keskus, XRF-uuringud); peainspektor Priit Laatre (Maksu- ja tolliamet, röntgenuuringud); pildindustehnologia spetsialist Andres Uueni (eesti Kunstiakadeemia, 3D-mudelid); fotograaf Peeter Säre ja veebidisainer Marti Laurimaa (OÜ Vatson, veebiarendus);  restauraator Viktor Erm (OÜ Rändmeister, tellingud)

Lõpuks võiks jääda uurimisgrupi ööbimiskohas, Ridala pastoraadis  meenutatud Eesti kunstiajaloo korüfee, Villem Raami, mõte,  et kirikusse tuleb alati minna kaasas küsimused, millele vastust otsida. Järgmisena lähevad Ackermanni-uurijad oma küsimustega Karuse ja Lihula kirikusse juba 19. juunil ning, nagu ikka, oodates ka sinna kõiki huvilisi.