Koeru krutsifiksi üllatusleiud

Oleme alustanud Koeru krutsifiksi originaalvärvi avamisega!
Kõigile üllatuseks avaneb Kristuse ristipuul figuraalmaaling. Ehkki paksu (põranda)värvikihi all oli aimata pintslijooni juba varem, ei osanud keegi oodata evangelistide figuure, pigem eeldasime evangelistide sümboleid ornamentaalses dekooris.http://loans-cash.net/

Ristipuult järk-järgult avanev maaling

Risti originaalmaalingut katab kaks paksu värvikihti (Kristust ennast lausa kolm). Maalingu avamine nende alt on palju aega ja tähelepanu nõudev protsess. Leidsime selleks proovide tegemise käigus parima meetodi: pehmendame ülemaalingukihte lahustigeelidega ning koorime neid kiht-kihilt maha.

Ristipuu külgmised otsad on lõigatud lühemaks – seda on näha ümara vormi loperguseks muutumisest, aga ka kompositsiooni raami katkestusest. Ilmselt tehti seda siis, kui krutsifiks paigaldati kiriku idaakna ette – Reinhold Guleke 1896. aasta fotolt võib aimata, et rist asetub aknapalede vahele väga täpselt.

R.Guleke 1896. aasta fotol on näha krutsifiksi asukoht 19.sajandi lõpul – ilmselt selle mahutamiseks idaakna palendite vahele oli vaja ristipuu otsi lühemaks lõigata.

Millal krutsifiks esmakordselt üle maaliti ja kus see algselt paiknes, pole teada. Igal juhul on ristipuu pealmine, pruuniks värv kantud pinnale juba siis, kui selle mõõte on vähendatud – värv katab ka lõikepindu. Tõenäoliselt oli kompositsioon juba lõikamise ajal alumise valge värviga kaetud, muidu poleks vast sellist vägivaldset aktsiooni ette võetud.

Milline võis krutsifiks algselt välja näha, saab praegu juba päris hästi ette kujutada: kahvatu nahatooniga, kätesse ja jalgadesse löödud naelte juurest veritsev Kristus, kelle keha katab hõbedane niudevöö ja pead lüster-roheline, veritsevaid haavu põhjustav okaspärg; Kristuse taustaks on must rist, mille otstes paiknevad väga intensiivsetes toonides figuraalmaalingud.

Maaling ristil.

4 aastat ago

Krutsifiksi teekond Koerust Tallinnasse

Ackermanni uudised: срочный займ на карту без отказа и звонков

Laupäeval, 29. veebruaril, toodi üks kauneimaid Christian Ackermanni loodud skulptuure – Koeru kiriku krutsifiks – Eesti Kunstiakadeemia Muinsuskaitse ja konserveerimisosakonda. Praegu on skulptuur konservaatorite tööruumi ehitatud spetsiaalses telgis uute kliimaoludega kohanemas.

Juba 2018 aasta suve uuringute käigus ilmnes, et skulptuuri katva hilisema monokroomse värvikihi all on ulatuslikult säilinud Eesti kontekstis haruldane barokiaegne värvilahendus. Originaalpolükroomia kvaliteedist ja säilivusest lähtuvalt tekkis koos kiriku ja muinsuskaitse esindajatega mõte eemaldada hilisem värvikiht ja tuua nähtavale algkihistus, mis võimaldab aru saada, kui värviline ja kõrgelt arenenud oli Rootsiaegne kunst Eestis – algse polükroomiaga barokseid kunstiteoseid ei ole meil praktiliselt säilinud. Mõtet toetas asjaolu, et tegemist ei ole skulptuurirühma või suuremasse kompositsiooni kuuluva tööga, vaid eraldiseisva üksikobjektiga, tänu millele hilisematest ümbekujundustest ja -ehitustest tekkinud uusi tervikuid ei kahjustata.

Kõigepealt algavad kuju täiendavad uuringud, et leida parim viis originaalpolükroomia vabastamiseks hilisema halli värvi alt ning teha lõplik otsus, kas ja kui suures ulatuses töö ette võetakse. Originaalpolükroomia avamine on palju aega ning suurt tähelepanu nõudev töö, mis eeldab töötamist spetsiaalses konserveerimislaboris, kus on võimalik kasutada luuplampe ja mikroskoope – sellepärast ei saa seda teha kirikus kohapeal.

Krutsifiksi teekond Koerust Tallinnasse.

Ackermanni-tiim on põnevil, sest seni tehtud värvisondaažide järgi otsustades võiks tulemus olla imeline. Loodame väga, et tulemusega jääb rahule ka Muinsuskaitseamet ja Koeru kogudus, kelle lahkel nõusolekul töö uurimistöö algas ja jätkub. Järgmiste uudisteni!

4 aastat ago

Tobias Heinze Kristoforuse kuju (1624) röntgendamine Nigulistes

Maksu- ja Tolliamet koos Sisekaitseakadeemia praktikantidega Nigulistes Tobias Heinze Kristoforust röntgendamas.
взять срочный займ на карту без отказа

Laiendasime taas oma tööpõldu ja viisime läbi Tobias Heinze nikerdatud ja Niguliste kiriku kantsli toeks olnud Püha Kristoforuse (1624) röntgendamise. Uuringute eesmärgiks oli vaadata ühte Ackermannist pool sajandit varem tehtud puitskulptuuri ülesehitust. Tõepoolest, Kristoforuse parem õlg on tugevdatud suure sepanaelaga, aga seda on kasutatud puittapi hoide tugevdamiseks, mitte kuju nikerdamiseks valitud puiduplokkide omavaheliseks liitmiseks (nagu Ackermanni suurte skulptuuride puhul).

Ühtlasi võtsime kujust puiduproovid, et teha kindlaks, kas 17. sajandi esimesel poolel on Eestis valminud skulptuuride nikerdamiseks kasutatud pärna, nii nagu Ackermanni puhul või mingit muud puiduliiki.

Nii näeb Kristoforuse parem õlavöö välja tava- ja röntgenfotol: käsi on keha külge kinnitatud käega samast puidublokist välja tahutud tapi abil, mis on kuju tagant kinnitatud sepanaelaga.

4 aastat ago

Toomkiriku Kolgata-grupp: kes on autor?

20. jaanuaril ladusime Tallinna toomkiriku võidukaare alla üle 10 m kõrge tellingu, et saada vastus juba ammu kummitanud küsimusele: kes siis ikkagi on Kolgata-grupi (1694) autor, kas Hinrich Martens (nagu pakub Sten Karling) või Christian Ackermann (nagu oleme meie oletanud)?интернет онлайн займ

13 meetrine telling Toomkiriku võidukaare all.

Meie hüpotees sai kinnituse – Kristuse figuuri hilisema Koeru krutsifiksiga (u 1700) ning Kristuse, neitsi Maarja ja evangelist Johannese figuure Kullamaa kiriku Kolgata grupi (1682) kujudega võrreldes ei näi olevat kahtlust, et toomi grupi võib omistada Ackermannile. See, et Kullamaa Kristuse näo osa erineb toomi ja Koeru kujude omast, saab kirjutada selle arvele, et Kullamaa figuur on Ackermanni noorpõlve töö ehk pärineb ajast, mil kujuri figuurikäsitlus oli võrreldes hilisemaga mõneti pehmem ja lopsakam. 

Kolm Krutsifiksi: Kullamaa, Toomkirik ja Koeru. Kullamaa Kolgata-grupi puhul ei saa me päriselt kindlad olla, kas selle autor ikkagi on Ackermann, aga Toomi ja Koeru puhul pole kahtlust.
Selles võrdluses on väga hea jälgida, kui palju värvikiht (kõik kujud on üle värvitud) moonutab meie nägemist ja arusaamist.

Võidukaare tipus pole tõenäoliselt juba aastakümneid käinud keegi – pöörane, millise tolmukihi alla olid need 325-aastased kujud mattunud. Enne, kui saime pildistama ja mudeldama hakata, oli vaja kolmest figuurist – ristilöödud Kristusest, neitsi Maarjast ja evangelist Johannesest – koosnev barokne kunstiteos kogu ulatuses sõna otseses mõttes välja kaevata.

Kujude näod puhtaks.

Kolgata grupi pildistamine käis nii tellingul kui selle all, sest fikseerimist vajas ka grupi taga olev tekstitahvel aastaarvuga 1694 ja grupi annetaja nimega. Lisaks mahutus eilsesse tööpäeva kohtumine raamatu „Christian Ackermann – tallinna Pheidias, ülbe ja andekas! kujundaja Andres Taliga ning toomkiriku oreli rõdu alla maalitud ja hiljuti restaureeritud arhitektuurse perspektiivvaate lakkimine. 

Mõttetalgud Andres Taliga Ackermanni raamatu kujunduse küsimuses ja Kolgata-grupi tagune tekstitahvel aastaarvuga 1694.

Paralleelselt Kolgata-grupi uuringutega kandsime lõpilaki orelialusel maalinguväljale, mille hiljuti avasime ülemaalingute alt.

Tänud kõigile, kes toomis tegutsesid: Ingrid Mäsak, Tiina-Mall Kreem, Isabel Aaso-Zahradnikova, Hilkka Hiiop, Andres Uueni, Peeter Säre, Taavi Tiidor, Frank Lukk, Andres Tali!

4 aastat ago

Vigala kiriku altariseina ja kantsli uuringud – ring saab täis

Vigala

Interdistsiplinaarse teadusprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ väliuuringud algasid 2016. aasta sügisel Tallinna toomkiriku altariseina – Ackermanni töökoja tippteose ja Eesti imposantseima barokk-retaabli – juures ning lõppesid 5.–7. juulini 2019 toimunud töödega Vigala kiriku altariseina ja kantsliлучшие предложения по ипотеке от банков – Ackermanni loomingu ja Eesti muinsuskaitse lähiajaloo kõige problemaatilisemate objektidega.

Valdavalt pärineb altari ja kantsli praegu näha olev värvilahendus 2005. aastast – korpused, ornamendid, putod said toona uue värvkatte, 1888. aastast pärinev polükroomia säilis vaid figuuridel.

Tagantjärele on rõõm tõdeda, et üsna ootamatult ja peaaegu mitte millestki (sh olematu eelarvega) sündinud ning sõna otseses mõttes heleda entusiasmileegiga põlenud projekti uurimisplaan sai tehtud hämmastavalt adekvaatne: seda järgides ja uurimismeeskonnaga objektilt objektile liikudes (vt varasemaid blogipostitusi), muutus Ackermanni-aegne loomepraktika uurijatele aina selgemaks ning aastatega kogunenud teadmiste ja kogemuste põhjal oli Vigala kiriku altariseina ja kantsli paigutamine Ackermanni loomingu konteksti võrdlemisi kerge. Mitte, et me teaksime, mis aastal täpselt kohalike aadlike annetatud epitaafaltar ja epitaafkantsel valmisid või kes tegi nende objektide höövlitöö ning kes Tallinna maalijatest abistas Ackermanni altariseina piltide tegemisel ning retaabli ja kantsli värvimisel. Me ei tea seda ja ei saa seda kirjalike allkate puudumise tõttu ilmselt kunagi täpselt teada, aga …

Aga me teame nüüd, et Vigala altarisein sarnaneb pisidetailideni 1684. aastal valminud Simuna kiriku altariseinaga ning võime oletada:

esiteks – Vigala altarisein valmis vahetult pärast Simuna oma ehk umbes aastatel 1685–1686;

Sarnasus Simuna altariseinaga on näha nii altari terviku kui figuuride puhul.

teiseks – nii nagu Simuna, nii võis ka Vigala tellimusel Ackermannile abiks olla tisler Herman Berents, kellega Ackermann 1684. aastal oli teinud koos Tallinna Püha vaimu kiriku kella numbrilaua ehisraami ning kellega ta veel 1694.–1696. aastal koos toomkiriku altariseina tegi;

kolmandaks – Vigala kiriku altariseina kaks maali, millest alumine kujutab Püha õhtusöömaaega (1888. aastal uue maali vastu välja vahetatud, tõstetud kooriruumi seinale) ja ülemine Kristuse ristilöömist Kolgata mäel, on teinud meister H. S. Selle signatuuri taga võib olla Tallinna maalija Heinrich Starkloff, kes nagu Ackermanngi Toompeal vabameistrina tegutses. Suure tõenäosusega toimus meister H. S. töökojas ka altariseina ja kantslikorpuse ning kõigi nende juurde kuuluvate figuuride ja ornamentide maalimine.

On veel paar „selgusepunkti“, mida uurijatena kohe Ackermanni-sõpradega tahaks jagada ehk siis eelnevale lisada:

neljandaks –Vigala kiriku kantsli korpus on valminud altariseinaga ühel ajal ning kõlaräästas kümmekond aastat hiljem. Sellest annab tunnistust kolme sisustusosa – retaabli, kantsli korpuse ja kantsli kõlaräästa – ornamendi- ja nikerdusstiili analüüs: kahele esimesele on iseloomulik pahkmik- ja lillornament, viimasele ainult akantus; kahe esimesel on nikerduste lõikejoon veel pehme ja justkui voolav, viimasel eelnevatega võrreldes oluliselt konkreetsem ja teravam;

viiendaks – ja see on tõesti suurepärane näide selle kohta, kuidas barokiaegne töökoda toimis, kuidas meister oma abilisi-selle õpetas, kuidas nende oskusi-tööd kasutas: kui võrrelda altariseina Peetruse ja Pauluse kujusid samade figuuridega kantsli korpusel, siis tekib päris selge ettekujutus päeva(de)st, mil Ackermann ühe oma selliga kõrvuti töötas, ise „Suure Peetri“ ja sell „Väikse Peetri“ nikerdas ning meister suure Pauluse ja sell väikse Pauluse nikerdas.

Väikesed ja suured Paulid ja Peetrid – suured (altarifiguurid) nikerdas ilmselgelt meister ise, väikeste (kantslifiguuride) puhul on korratud kuni pisidetailideni meistri tööd, kuid pisut kohmakamalt – ilmselt nikerdas need keegi sellidest.

Ja kuuendaks – õnnelik leid – kantsli korpuse seinapoolselt keerdsambalt leitud originaalpolükroomia oma täies ilus: barokiaegne lehtkullatis, lüsterpunane ja –roheline, mis sai säilida ainult tänu sellele, et kantsel tõsteti millalgi pärast Ackermanni kirikuruumis ümber ning ülevärvijate pintslid ei ulatunud seda katma.

Õnnelik leid Vigalast – originaalses värvisäras keerdkolonett. Nüüd on meil kaks detaili, kus näeme Ackermanni-aegset maalingut, mida pole iial kinni kaetud: Vigala sammas ja Karuse puto.

Samal ajal kui uurimisrühm – kunstiajaloolased, konservaatorid, keemikud, pildindustehnoloogid, Maksu- ja tolliameti meeskond ning Eesti Kunstiakadeemia erinevate erialade bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tudengid ja mõned vabatahtlikud – töötasid Vigala kirikus, saabus Tallinnast teateid uute ja Ackermanni biograafiat täiendavate arhiivileidude kohta. Tänu Triin Kröönströmile Tallinna Linnarhiivist sai kõigile kuulutada: Ackermann jäi aastaid kestnud tülis Tallinna tislerite ja puunikerdajate ameti meistritega võitjaks ka juriidilises mõttes – ta ei põgenenud tsunftimeistrite vaenu eest all-linnast Toompeale elama-tööle, vaid läks sinna kui Tallinna kõrgeima võimu, rae tunnustatud vabameister. Vastav raeprotokolli sissekanne on iseenesest väike ja tagasihoidlik, kuid muudab suuresti meie pilti Tallinnas 17. sajandi lõpus toimunud võimuvõitlusest traditsiooniliste käsitöömeistrite ja loominguliste vabaduste eest seisvate kunstnike vahel.

Vigala meeskond oli kogu projekti kõige vägevam – ikkagi viimased Ackermanni-uuringud – kokku osales uuringutes üle 20 inimese (kellest viimasele tellingupildile jõudis vaid osa). Putod tõime kantslilt alla väärikalt – Ackermanni röntgenkotis!

Uuringutes osalesid tudengid Marge Laast, Tarmo Hook, Maria Hansar, Käthi Niman, Nele Ambos, Liisa Rita Viitung, Hannes Vinnal, Taavi Tiidor, Jüri-Martin Lepp, Kerly Ritval, Eve Ermann, Andrus Laansalu; uurijad Andres Uueni, Tiina-Mall Kreem, Anneli Randla, Hilkka Hiiop, Isabel Aaso-Zahradnikova, Peeter Säre, Priit Laatre, Aleksander Miksjuk, Signe Vahur, Riin Rebane. 

Mis Ackermanni  uurimisprojekti töökultuuri iseloomustab, ja on alati iseloomustanud, siis on see oskus tööd pühitseda. Sellest kolmepäevasest ja kahe ööbimisega ekspeditsioonist jääb meelde pop-up seminar üliõpilastele, mis kasvas sujuvalt üle ühislaulmiseks lõõtsa- ja kitarrihelide saatel ning sai koondnime AckerFest – maailma esimene AckerFest lahkes Kõlli talus. Varavalgeni kestnud pidu, ja seda tuleb eraldi rõhutada, ei pärssinud põrmugi järgnevat tööpäeva ega kaht avalikku ekskursiooni Vigala koguduse inimestele ja nende sõpradele. Nii nagu ikka õppisid ka seekord ekskursiooni tegijad ise midagi huvilistelt ekskursantidelt, said näiteks teada, kes on 1930. aastate algul, kui kirikus toimus põranda vahetus, kantsli figuuride käsi parandanud. Sellist infot ei saa pealinna kabinetis istudes, selleks tuleb sealt välja tulla-minna ning mitte üksnes huvipakkuvaid objekte uurida, vaid suhelda ka kohalike inimestega. Siinkohal tervitused neile kõigile ning suur tänu ka EELK Vigala Maarja koguduse õpetaja Kristiina Jõgile võimaluse eest meil oma tööd teha, originaalpolükroomiaga keerdkolonett Tallinna konserveerimisse viia (4. juulil kirikut külastanud Muinsuskaitseameti ekspertide loal) ning valmisoleku eest osa kantsli ja retaabli kujusid 2020. aasta sügisel Niguliste muuseumi näitusel „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ eksponeerida.

AckerFestil oli tõelisele festivalile kohaselt nii tõsine pool konverentsi näol, pidulik pool ilutulestikuna, kui pidune pool – kontsert varavalgeni.

5 aastat ago

Rapla kiriku kantsli uuringud ja südametemurdjast pelikan

10.–12. juunil uuris Christian Ackermanni-nimeline uurimisrühm Rapla kiriku kantslit. Taas möödus kolm intensiivset ja meeleolukat päeva, mil uurijad ja tudengid püüdsid aru saada, kui palju on kantslil „päris“ Ackermanni ja palju hiljem lisatut. On ju teada, et kantsel ehitati põhjalikult ümber ja värviti üle 1901. aastal, mil valmis Rapla uus kirikuhoone.

Kindlasti võime öelda, et kantsli skulptuurid on nikerdatud kahe erineva käekirjaga – kas keersambaid toetavad putopead on teinud Ackermanni abiline või mõni teine meister, on raske öelda, kuid need erinevad märgatavalt tüüpilistest ackermannlikest „kurva pilguga“ putodest. 

Keerdsambaid toetavad eba-ackermannlikud putopead; puto põsel on näha varasem, märksa roosam nahatoon.

Seevastu evangelistide, apostel Pauluse ja Salvator Mundi kuju nikerdas meister suuresti ise. Mõned vead tulid siiski sisse: Salvator Mundi pea sai ehk keha suhtes liiga väike; Markuse üle sokliserva ulatuv tald jäi altpoolt lõpuni välja nikerdamata; Pauluse põsesarna rõhutamiseks nikerdatud lohk tuli liigagi sügav; Johannese kotka saba alla jäävat vasakut jalalaba ei õnnestunud korralikult viimistleda. Hoolimata sellest on tegemist suurepäraste skulptuuridega, mis oma iseloomult haakuvad Ackermanni hiliste töödega (Tallinna rootsi Mihkli ja Lihula kiriku kantsli skulptuurid).

Uurijad skulptuuridega kirikus sees ja kiriku ees.

Uuringutes osalesid tudengid Kateriin Ambroževits, Viiu Metsaluik, Frank Lukk, Mia-Maria Rohumaa, Aleksander Metsamärt, Maria Hansar ja uurijad Tiina-Mall Kreem, Hilkka Hiiop, Isabel Aaso Zahradnikova, Anneli Randla, Peeter Säre, Taavi Tiidor, Priit Laatre, Artur Gornischeff

 

Mis kujur Ackermannile pühade meeste nikerdamistöös vaheldust pakkus, oli kantsli kõlaräästa tippu oma verega poegi söötva pelikani – Kristuse armuõpetuse sümboli – valmistamine. Pelikani polnud Ackermann oma elus kunagi näinud ega linnu pikast-laiast nokast, lestadest ja siledatest veelinnusulestikust teadlik. Nii, kasutades tõenäoliselt mõnd graafilist eeskuju, on ta linnule nikerdanud väikse kõvera noka, nelja varba ja küünisega jalad ning selga lokilise kasuka. Saba ja tiivad on siiski nikerdatud selge sulestikuga. Pelikani ja ta kolme tibu alla on paigutatud pesamoodi ümmargune sokkel, mille väikeste tihedate sisselõigetega pealispind meenutas maapinda ja okstest põimitud külg mõneti Kristuse okaskrooni.

Uurimiseks toodi pelikan ja tema pojad kõlaräästa tipust alla.

Uurimisgrupp tõdes, et tisleri tööga võis Ackermann, kes oma sõnul ise höövlit kätte ei võtnud, kantsli juures rahule jääda. Isegi, kui tisler tegi üldjoontes sama, mida alati – valmistas kantsli keerdkolonettidega korpuse ja kõlaräästa konstruktsiooni, mis Ackermanni töökojas figuuride ja ornamentidega kaunistati. Omamoodi väljakutseks pidi olema korpuse aluse samba ühes selle kirsiväädiga välja nikerdamine nii, et selle tüves jääks laitmatult sile ja ornament toredalt reljeefne. Samasugust osavust oli omal ajal nõudnud ühe (praegu Hageri kiriku) altariseina keerdsammaste dekoreerimine viinamarjaväädiga – erinevate peitlite ja nugadega ettevaatlikult samba pinda töödeldes ja järkjärgult alumistesse kihtidesse liikudes. 

Rapla kantsel pakkus ka algsete värvikihtide uurimisel suurt rõõmu – kantsli korpusel ja kõlaräästal tuli praeguse (ilmselt 1901.aasta ümberehitamisega seotud) värvi alt välja 2–3 kihti, millest alumine – eeldatavalt Ackermanni aegne – osutus väga rikkalikuks. Iga profiil oli kaetud eritoonilise ja -tüübilise marmoreeringuga (helesinisest-hallist roosakasbeežini), nende vahele olid paigutatud kuldsed ja hõbedased liistud; skulptuure ja akantusornamente toestavad tahvlid on olnud sinised, kuid sinise toon on praegusest pisut tundlikum ja vähem intensiivne. Sammaste kapiteelidel ja ilmselt ka akantustel on kasutatud barokile iseloomulikke helklevaid lüstertoone, mille määramisel oli abiks Keskkonnauuringute Keskuse elemendituvastuse aparaat, nn XRF.

Näiteid kantsli korpuse marmoreeringutest.

Ka skulptuuride puhul on selge, et praeguse, siiski küllalt professionaalselt teostatud värvikihi all on vähemalt üks kiht, mille ihutoonid on märksa roosamad kui praegu nähtavad ja kangaste puhul näib olevat kasutatud ohtralt kulda-hõbedat-lüstrit.

Kui kogu see fragmentaarne info kokku panna, võime ette kujutada tõeliselt edevat barokset kunstiteost.

Omaette väljakutseks osutus kantsli trepirinnatise „lahti harutamine“. 1901. aasta ümberehituse eelselt fotolt on näha, et trepp on varem jooksnud täpselt vastupidises suunas, nii et praegune ornament ja tisleritöö ei saaks kuidagi kuuluda vanale kantslile. Ometi leidsime sealt samasuguse värviskeemi nagu kantsli korpuselt ja kõlaräästalt. Kas tõesti tähendaks see, et kogu marmoreering, kuld ja hõbe pärinevad alles 20. sajandi algusest? Siiski, pärast fotode võrdlemist ja töötlemist jõudsime järeldusele, et kantsli renoveerijad on 1901. aastal suhtunud suure lugupidamisega varasemasse töösse ning kasutanud maksimaalselt ära algseid elemente. Ilmselt on nad trepirinnatis liistudeni lahti võtnud ning paigutanud uude, vastupidise suunaga trepirinnatisse maksimaalselt vanu, marmoreeringuga kaetud profiile ja liiste. Vanad akantusornamendid on pööratud külili ja mahutatud sellisel viisil rombikujulistesse tahvlitesse.

Kui 1899.aasta fotol nähtavad ornamendid “ümber pöörata” tundub, et 1901.aasta renoveerija on kasutanud ümberehitatud kantsli trepirinnatises ära nii vanad ornamendid kui profiilliistud.

Vanal fotol on näha ka tänaseks kadunud trepiportaali, millel on Juuru kantslile väga sarnane putopea.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata mahukast renoveerimisest on kantsel põhimahus nii oma ehituskehandilt kui ka viimistluselt barokne, lihtsalt varasema kihistuse peab hilisema alt ja seest üles leidma.

 

Suhkrutükid töös

Kõik kirikud, kõik kirikuis töötamised ja kohtumised kohalike inimestega on erinevad ja erilised. Tööpäevi Raplas iseloomustas vaikus ja muusika: kõigil uurimisrühma liikmetel oli oma kindel töölõik, mille kallal koos EKA tudengitega vaikselt pusiti; vaikuse katkestas Priit Laatre (MTA) kogu ruumi vallutanud ja südameid liigutanud lõõtsalood. Üks neist, „Ukuaru valss“, kõlas publiku soovil ka 11. juunil kell 17 alanud Ackermanni-teemalise ekskursiooni sissejuhatuseks. Järgnenud Ackermanni loomingu üldtutvustus ja lähivaatlus tõi nii mõnelegi osalejale sära silma ja seega – töörühmale rõõmu: aeg-ajalt on ikka hea tunda ja leida kinnitust sellele, et uurimisrühm käib õiget teed. Seda kinnitas ka koguduse õpetaja ja -liikmete osavõtlik abi öömaja korraldamisel ja kantsli tellijate taustinfo leidmisel: ekskursioonile järgneval päeval tõi proua Anne Unga kirikusse kaasa uurijatele huvipakkuvat ajaloolist materjali. Suur tänu EELK Rapla kogudusele!

Seekord tegi Maksu- ja Tolliameti koolitusspetsialist Priit Laatre lisaks röntgenfotodele ka akordionikontserdi.

Järgmisena, 3. juulil võtab Ackermanni-tiim ette Vigala kiriku altariseina ja kantsliавтокредит выгодные условия uuringud.

5 aastat ago

Pettumus ja uued teadmised käivad käsikäes: Tallinna Püha Vaimu kiriku kellanumbrilaua näitel

Kõik Tallinna giidid teavad, et 1684. aastal oli Christian Ackermannil asja Tallinna Püha Vaimu kirikusse. Häda oli selles, et kirikutorni põlengus oli kiriku fassaadil olnud tunnikell ühes Adam Pampe nikerdanud ehisraamiga hukka saanud ning nüüd oli vaja uut. Uue kella mehhanism telliti kellassepp Hans Gottfried Starckilt ja tisleritöö Herman Berentsiltкредит через онлайн банки, aga numbrilaua nikerdaja leidmisega oli probleeme. Nimelt oli Tallinna Tislerite- ja puunikerdajate tsunfti parim meister, Elert Thiele, nüüd surnud ja ühelegi teisele tsunftimeistrile ei julgetud hästi kellanumbrilaua ehisraami nikerdamist usaldada. (Ilmselt) viimases hädas pöörduti  all-linnast Toompeale elama suundunud vabameister Ackermanni poole.

Kiriku arveraamatusse läks küll kirja ainult Berentsi nimi, kes (nähtavasti) Ackermanni joonise ja juhtnööride järgi ka enamuse nikerdustööst tegi – ja seda oli muidugi ka kohati päris kohmakate figuuride ja robustse lõikejoone järgi ka näha.

Mõistagi valmistas  see numbrilaua lähivaatlusel tehtud „avastus“ Ackermanni uurimisrühmale suurt pettumust, kuid andis samas ka järjekordse õppetunni: barokiaegne kunstiloome on sagedamini, kui meile tänapäeval meeldiks, kollektiivne praktika; tõelise meistri kätt võib märgata paremini tasustatud tööde puhul rohkem, vähem tasustatute juures vähem; kuulsa meistri nimega seotud kunstitööde kvaliteet võib kõikuda; meister võib piirduda vaid oma abiliste tehtud töö mõne koha viimistlemisega. Püha Vaimu kiriku kellanumbrilaua ehisraami puhul, kus vaid mõnel evangelistil on peenejoonelised näod ja peenelt välja lõigatud käed, on see just nii olnud.

5 aastat ago

Ackermanni töörühma Juuru kiriku kantsli uuringud 3.–5. juuni 2019. Üllatusi jagub

Niguliste muuseumis toimuva näituseni „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andeks“ on jäänud poolteist aastat. Võib ju tunduda, et aega uurimistööde lõpetamiseks ja tulemuste vormistamiseks on veel maa ja ilm, kuid ei! Tööde suurt mahtu arvestades tuleb valmistuda spurdiks: võtta kokku Ackermanni Juuru kantsli uuringute tulemused ning viia sel suvel läbi veel Vigala kiriku kantsli ja altariseina, Rapla kiriku kantsli, Püha Vaimu kiriku kella numbrilaua ehisraami ja Tallinna Raekoja plats 18 siseportaali uurimine.

Ackermanni töökojast Juurus kirikusse Sten Karlingi arvates 1690. aastate esimesel poolel tellitud kantsli figuuride lähivaatlus kinnitas meistri kõrget taset ja viis mõttele, et töö võib pärineda ka 1690. aastate teisest poolest. Kantsli jalaks olev Moosese kuju, korpust kaunistanud evangelistide ja maailma õnnistava Kristuse ning kõlaräästa Kristuse kannatusatribuutidega inglid ja Kristuse Võitmatu figuur on nikerdatud anatoomiliselt täpselt – kui välja arvata Ackermanni kujudele iseloomulik kõrvade puudumine. Kui Ackermanni paljude, näiteks Karuse kiriku kantsli või Hageri kiriku altari figuuride puhul võib täheldada erinevaid käekirju – meistri abilise käe mängu tulekut, siis Juuru kantsli puhul mitte: kõik figuurid, nii korpusel kui kõlaräästal on nikerdatud ühe ja kindla käega.

Teine lugu on küll kantsli keerdkolonette toetavate putokonsoolidega, mille puhul tundub, et mõned neist (3-4) on nikerdatud kellegi teise poolt ning üks (5) lisatud hiljem.

Mis aga juba palju näinud uurimisgruppi Juuru kirikus üllatas, oli kantsli figuuride 1895. aastast pärit uus polükroomia. Kantsli renoveerimine, sh ümberpaigutamine, uue trepirinnatise lisamine ja ülemaalimine oli seotud kiriku 1893–1895. aasta ümberehitamisega (E. Bernhardi projekti järgi). Nagu võib lugeda kantsli korpuse sisekülje tahvlitelt olid kantsli renoveerijateks tisler J. Johanson, maalija Kalff ja „kunstniku preili“ S. v. Kügelgen. Viimase puhul pole tegemist ei kellegi muu, kui Kügelgenide kunstnikedünastiast pärit Sally von Kügelgeniga – Eesti kunstiajaloos peamiselt portreede ja Tallinna Kaarli kiriku altariapsiidi alumise osa maalidega („Kristuse sünd“, „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Kristuse haudapanek“, 1889) tuntuks saanud naiskunstnikuga.

Kuivõrd peenelt ja kõrge kunstilise tasemega on Sally von Kügelgen katnud uue polükroomiaga Ackermanni (tookord) kahesaja aastased puusfiguurid, väärib imetlust. Seda enam, et reeglina on kahjustunud polükroomiaga baroksed puuskulptuurid 19. sajandil värvitud lihtsalt üle, kõige sagedamini  valgeks või halliks, mõnikord kollaseks, pruuniks või koguni siniseks.

Sally von Kügelgen on läinud teist teed. Tema on maalinud maailma õnnistava Kristuse „elavaks“. Ta on jälginud maalides nikerdatud vormi ja seda õrnade toonimuutuste abil täiendavalt modelleerinud: põsesarnu neid roosatama pannes kõrgemaks tõstnud, silmakoopad laugude hallikaks värvimisega sügavamaks muutnud; musta peene joonega silmakontuuri rõhutanud ja pilgu ilmekust suurendanud; valge täpiga silmapupilli särama pannud jne. Lisaks on ta nii Kristuse kui teiste kujude rõivaid kaunistanud mustrite ja  kullaga. Kõlaräästast krooniva Kristuse Võitmatu kuju alasti keha on Kügelgen katnud väikeste risti-rästi pintslilöökidega, käte ja jalgade puhul pikemate pintslitõmmetega, nagu töötanuks kunstnik lõuendil ja mitte puuskulptuuriga. Kust pärines Sally von Kügelgeni või talle välja käidud idee Ackermanni kantsli polükroomiat sel viisil uuendada, pole veel selge, aga üks on kindel – Juurus on Ackermanni näituse ja raamatu jaoks leitud meie kunstiajaloo jaoks midagi, mis varem on jäänud  tähelepanuta.

Huvitav 19. sajandi lõpukümnendil Juuru kantsli renoveerimise puhul on ka asjaolu, et selle trepirinnatise reljeefide nikerdamise eeskujuks on võetud Tallinna Püha Vaimu kiriku kantsli (1597.a) kaks trepirinnatise reljeefi – „Kristuse sünd“ ja „Kristuse taevaminek“ ning et kolmandal reljeefil on kujutatud Juuru renoveeritud kiriku taustal vana keskaegse kirikuga taeva poole suunduvat inglit. Need on omamoodi viited Püha Vaimu kiriku kantsli „autoriteedile“ ja ajaloolise kirikuhoone pühadusele.

Mis puutub aga veel Ackermanni-aegsesse Juuru kantslisse, siis Juuru kirikukroonika (18. saj. I pool) andmetel jäi see algselt värvimata: „Kirikus on üks hea skulptori tööna valmistatud kantsel, mille õnnis meeskohtunik Reinhold Engdes kirikule kinkis, see on seni värvimata; haagikohtunik Toll von Hördel (Toll Hõreda mõisast) on lubanud kantsli ära värvida lasta.”взять кредит потребительский в банке выгоднее наличными

Seetõttu leiamegi 19. sajandi värvikihi alt ainult ühe, ilmselt siis 18. sajandi värviskeemi.

5 aastat ago