Alates 2. veebruarist saab Tallinna Bussijaamas näha valikut Niguliste muuseumis avatud Christian Ackermanni näituse ekspositsioonist. Bussijaama ootesaali hakkavad kaunistama barokiajastu Eesti tuntuima puunikerdaja Ackermanni loodud kujude röntgenfotod, mis ühendavad uudsel viisil kirikukunsti ja nüüdistehnoloogiat.
„Pop-up-näituse formaat võimaldab Ackermanni loominguga tutvust teha laiemal ringil inimestel,“ rõõmustab Eesti Kunstimuuseumi turundus- ja müügivaldkonna juht Piret Järvan Tallinna Bussijaamalt tulnud ettepaneku üle. Tema sõnul jätavad Niguliste muuseumis eksponeeritavad, peamiselt Põhja-Eesti kirikutest pärit Ackermanni loodud kujud erakordse mulje ka neile, kes võib-olla muidu kirikukunsti vastu huvi ei tunne. „Suure tõenäosusega ei pruugi neid kujusid sel sajandil enam koos näha, sest nad rändavad tagasi oma kodukirikutesse. Bussijaama näitusel on väljas kujude röntgenfotod, mis valmisid ülimahuka uurimustöö raames ning tänu Maksu- ja Tolliametile. Usun, et see omamoodi näitusekild bussijaamas võib tekitada huvi ka Niguliste muuseumi külastamiseks,“ märkis Järvan.
Tallinna Bussijaama juht Airika Aruksaar avas koostööidee tagamaad: „Tahame oma kliente ikka positiivselt üllatada ning pakkuda bussiootajale võimalust mõtiskleda ka teistel teemadel kui tavapärane punktist A punkti B jõudmine. Eesti Kunstimuuseumi näitus on samuti seotud reisimisega – eks ole ju ka puukujud Eesti kirikutest teinud oma ajutise rännaku Niguliste muuseumisse. Loodame, et sellest kasvab kena pikemaajaline koostöö.“
mirziamov.ruTõnismäe eeslinn, kus asus Ackermanni maja (maja, mida me peame Ackermanni elukohaks, ei ole plaanile joonistatud). Majad kaardil on illustratiivsed, kuid majade tüübid võivad olla reaalsed, kaardi autor Johan Holmberg elas ise samuti Tõnismäe piirkonnas. Esiplaanil on 1672. aastal soomlastele ja sõduritele ehitatud ristikujuline (Soomes sel perioodil tavapärane) puust kirik. Väljalõige Johan Holmbergi kaardist, 1689 (?) (RA, EAA.1.2.C-III-2).
Väheste andmete põhjal on olnud põhjust oletada, et puunikerdajast vabameister Christian Ackermann asus peale Tallinnast lahkumist 1679. aasta lõpus koos perega elama Toompeale ning elas seal kuni Toompea tulekahjuni 1684. aastal.
Punasega plaanil märgitud Toomhospidali kvartal, kus asus Christian Ackermanni maja. Fragment Tallinna lähiümbruse situatsiooniplaanist, 1698(?).
Tema edasise elupaiga kohta oleme arvanud, et see asus Tõnismäel. Nimelt just Tõnismäel ilmub ta välja 1705. aastal sõjaväelaste majutamise tarbeks koostatud majaomanike nimekirjas maja nr 50 üürnikuna.
Maja asukoha määrasime oletades selle sama nimekirja alusel. Toompea eeslinna kinnistute ja kruntide loendamisel alustati ikka Tõnismäe kiriku kvartalist. (1672. aastal püstitati ilmselt kunagise Antoniuse kabeli asukoha lähedusse ristikujuline puust kirik soomlaste ja sõdurite jaoks, mida nimetati Kaarli kirikuks). Nii ka selles nimekirjas on esimesena kirjas kiriku juurde kuuluvad hooned, köstrite majad ja soome pastoraat – mis ilmselgelt osundab nende asukohale praeguse Tõnismäe, Hariduse ja Pärnu maantee vahel – ning sellele tuginedes arvasime, et samuti nimekirja eesotsas olev Ackermanni maja on kusagil lähikonnas.
Johan Holmbergi plaan Toomhospidali kvartali kruntidest, 19. august 1689 (RA, EAA.1.2.834).
Värske arhiivileid, milleks on ühe Tõnismäe kvartali plaan 1689. aastast ja sellel antud kruntide omanike nimekiri, näitab, et Ackermanni maja asub Toomhospidali kvartalis.
Plaani koostamisest 1705. aasta majutusnimekirjani möödus 16 aastat, kuid siiski olid mitmed 1689. aasta plaanil märgitud Toomhospidali kruntide omanikud (kruntrentnikud) või nende lesed märgitud ka 1705. aasta majutusnimekirjas ning sarnases järjestuses – päripäeva ümber kvartali. Nii selgubki, et majutusnimekirjas majas nr 50 elav puunikerdaja Christian Ackermanni elukoht paigutub plaanil krundile nr 7 ehk 1689. aasta plaani järgi Matthias Bachile kuulunud krundile.
Matthias Bachi krunt nr 7, oli teistest 3–4 korda suurem (umbes 2000 ruutmeetrit). Tema kruntrendi suurus olnuks krundi suuruse järgi arvestuslikult umbes 30 riigitaalrit aastas, aga ta oli 1689. aastal kruntrendist vabastatud, kuna ta oli „pime ja väga vaene“.
Matthias
Bach oli puunikerdaja Christian Ackrermanni naise Anna vanema õe Maria mees.
Maria oli Toomkodanik Matthias Bachiga abiellunud pärast oma esimese mehe surma
1676. aastal. 1679. aastal puhkenud tüli käigus kaotas Maria mees nägemise.
Tema juurde majutatud kapten Heinrich Carl von Buxhoeveden (+8.12.1685) oli
talle kruusiga vastu nägu löönud, nii et ta ühest silmast pimedaks ja teisega
vaid õige pisut nägema jäi. Hüvitiseks sai Bach oma käsutusse krundi koos paari
talupojaga Buxhövdenile kuuluvast Palivere mõisast. See tagas lasterohkele
perele esialgu napi, kuid stabiilse sisstuleku. Lisaks oli Bachil õigus õlut
pruulida ja ta müüs õlut ka toomhospidalile. Matthias Bach oli tubli kohtuskäija.
Ta esitas muuhulgas kaebuse Christian Ackermanni vastu, kaitstes oma naise
Maria ja nende majas elava Anna Martensi noorema õe Catharina õigusi nende
vanemate pärandi asjus. Martensite päranditüli õdede vahelisi suhteid ilmselt
täielikult ei rikkunud. Kaks aastat hiljem 13. veebruaril 1691 sündinud
Christian Ackermanni ja Anna Martensi tütre Maria ristiemaks oli lapse tädi
Maria, „pimeda Bachi naine“– nagu teda siis Toomkiriku kirikuraamatus nimetati.
Ei ole päris selge, millal Bach selle krundi
oma käsutusse sai. Võrreldes kahte plaani (Waxelberg 1678 ja Holmberg 1689)
näib kvartal selles ajavahemikus olevat täiesti uueks saanud. Teistsugune
kruntide jaotus, teised isikud omanikeks – ehk võib arvata, et kvartali
jagamine ja ka hoonestamine leidis aset 1680. aastatel. Kas see oli seotud
Toompea tulekahjuga, kindlustuste ehitusega ja selle tarvis ümbruse
korrastamisega, mõisate reduktsiooniga vms – ei ole võimalik hetkel oletada.
Aga selge on, et hiljemalt 1689. aastast kuulus krunt Matthias Bachile, kes
seal nähtavasti sel ajal ise ka elas ning järgnevatestki aastatest on mitmeid
kaebusi ja sekeldusi, mis lubavad arvata, et ta elas jätkuvalt Toomhospidali
kvartalis.
Selge ei ole ka see, millal Bach sellest majast lahkus ja millal Ackermann sisse kolis. Ackermanni abikaasa Anna Martensi perekonna päranditüli materjalide põhjal võib öelda, et Matthias Bachi ja Maria Martensi juures elas 1689. aastal pigem perekonna kõige noorem tütar, Anna ja Maria õde Catharina, kes sel ajal oli veel vallaline. Järelikult pidi Christian Ackermann elama kusagil mujal – paraku pole hetkel võimalik selle kohta mingeid oletusi teha. Matthias Bachi majja võis Christian Ackermann kolida alles sõja ajal, võimalik, et 1704. aastal, kui sai selgeks, et Matthias Bachile kuulunud talupojad Palivere mõisas on tema krundilt lahkunud (vist sõjaväkke) ja perekonnal ei olnud enam ka väikest püsivat sissetulekut, mis võis sundida oma maja välja üürima.
Christian Ackermanni maja majutusnimekirjas, (TLA.230.1.Aa 100).
1705. aasta Toompea eeslinna majutamisnimekirjas (TLA.230.1.Aa100, leht 12) on number 50 all märgitud: Puunikerdaja ja üürnik majas Christian Akermann; üks soe elu- ja töötuba 3 sülda pikk ja 2,5 sülda lai (5,3 x ja 4,5 meetrit), väike külm kõrvalkamber. Siin majutub 2 allohvitseri de la Gardie rügemendist ja 3 tragunit härra kapten Virgini (kompaniist), Need tuleb välja võtta ja nende vastu 8 meest sisse panna.
Nimekirjast
ei selgu, kes oli maja omanik, kellele Ackermann üüri maksis.
Aasta
või paar hiljem on Ackermann majast Tõnismäe-all lahkunud ja tema asemel
märgitakse maja elanikuna kangur Peter Bergi, kes oli arvatavasti järgmine
rentnik. Kuhu asus elama Ackermann, kes 1707. aasta suvel veel kindlasti
Tallinnas oli ja Rootsi-Mihkli kirikust kantsli nikerdamise eest tasu sai,
teada ei ole.
Kus asus plaanile joonistatud kvartal?
Kui me esimese hooga arvasime, et see asus Kevade-Toompuiestee-Adamsoni tänava nurgas, kuhu Toomhospidal on tavatsetud paigutada, siis peame oma arvamust korrigeerima. Ragnar Nurga uuematele andmetele tuginedes asus Toomhospidali kvartal Suur-Ameerika-Väike-Ameerika ja Pärnu mnt nurgas, kus praegu asub uus ministeeriumide hoone. Ning seal kvartalis asus ka Matthias Bachile kuulunud krunt, kus paiknes maja, kus elas 1705. aastal Christian Ackermann oma perega.
Paraku suutsime uute leidudega fikseerida tema maja asukoha, kuid saime ka teada, et kirjeldatud majas elas ta lühikest aega ning teada saime ka seda, et meil puudub teadmine tema elukohast aastatel 1684 – u. 1704. Endiselt ei tea me, kuhu ta asus elama peale Toomhospidali kvartalist lahkumist. On küll mõningaid andmeid, millest võiks järeldada, et Ackermann asus elama all-linna linnamüüride vahele, kuid need andmed on üpris kaudsed ja midagi täpsemat me ei tea. Tuleb tõdeda, et uue leiuga tuli teadmatust justkui juurde, kuid samas on selgus siiski suurem.
Oleme Ackermanni “kodukirikutesse” jõuludeks üles seadnud posterid, mis selgitavad altariseinte ja kantslite kujude puudumist: need on viidud Nigulistesse väljanäitusele. Kokku saab Nigulistes näha 60 Ackermanni töökojast pärinevat skulptuuri.
Ilus on näha, et sellega on juba algus tehtud “võrgustiknäitusele”, mida plaanime suvel Ackermanni-kirikutes kohapeal, kui kujud tagasi koju jõuavad. Sest lõpuks on ju oluline, et inimesed läheksid kunstiteoseid imetlema nende päris kontekstis ja keskkonnas – Eestimaa kirikutes.
Siit saab vaadata Niguliste muuseumis eksponeeritud näituse virtuaaltuuri, mille tudengid tegid tudengitele: Mia Maria Rohumaa ja Jüri-Martin Lepp on mõlemad osalenud mitme aasta jooksul Ackermanni uuringutel ning teavad, millest nad räägivad!
