Mõned pildid Tallinna Linnamuuseumi “Püha Õhtusöömaaja” maalist ja Koeru Krutsifiksi ristipuu maalingutest enne Niguliste näitusel eksponeerimist.

Täna püstitati Tallinna toomkirikusse taas tellingud, aga see kord tavalised (mitte sellised disaintellingud, nagu 2016. aastal) ja selleks, et Ackermanni nikerdatud barokk-skulptuurid altariseinalt ja kantslilt maha võtta ning Niguliste muuseumi näitusele viia. Rassimist, aga ka hirmu – et keegi, ei inimene ega pühak(ukuju), alla kukuks – oli palju. Aga lõpp hea – kõik hea, nagu kinnitab ka apostlite, evangelistide, Kristus Võitmatu ja Maarja-Magdaleena vahel istuva Toomkoguduse hea õpetaja, Arho Tuhkru, rõõmsalt rahulolev ilme. Suur ja soe tänu kõigile, kes kaasa aitasid!

Kõik need Chrsitrian Ackermanni kujud, ühed kaunimad meistri loomingus, osalevad ülehomme, 23. novembril toimuval Toomkonverentsil “Jumala kirkuse näitelava”. Täpsemalt – kujud seisavad Hilkka Hiiopi ja Tiina-Mall Kreemi ettekande  „Hetk ja meeleolu enne näitust Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ keskmes ning auväärt publikul on võimalik neid näha sõna otseses mõttes külg-külje kõrval ja silmast-silma kirikus, mille kirgastamiseks nad on loodud.

Näitus Niguliste muuseumis avaneb publikule 6. novembril 2020.

Mia-Maria Rohumaa, Ackermanni tiimi liikme ja Niguliste hardusprogrammide kuraatori emotsioon ja kommentaar:

VAATEID ACKERMANNI TIIMI KOGUMISRETKELE AUTO TAGUMISELT ISTMELT, RISTIJA JOHANNES KÕRVALT

Mida võtta kaasa kogumisretkele? Telefon, arvuti, nuga. Kaks jopet – kes teab. Maakirikud on rõsked ja oktoobri lõpp on krõbe. Veepudel. Kohvi saab bensiinijaamast.

Tanklakülastajad imestavad – kes on need kuldseks tembeldatud pluusidega tegelased ja miks nad kell 10 hommikul kirglikult ja läbisegi räägivad inglitest ja tellingute transpordist. Kui nad vaid teaks, et õhtul sõidab see seltskond linna tagasi puidust inglite ja bussitäie barokkskulptuuridega!

Esimene peatus on Vigala kirik.

Vigalast saame mõned voorused, paar Peetrust ja Paulust, Kristus Võitmatu ja ansamblitäie putosid. On näha, et Ackermanni-tiim on harjunud koos tegutsema. Vähem kui tunni ajaga laotakse tellingud, tuuakse altariseinalt ja kantsilist alla skulptuurid, võetakse tellingud taas maha ja kantakse bussi. Samal ajal pakitakse skulptuure mullikilesse nagu suleteki sisse – sõrmed külmetavad ja hea meelega poeks ise sellisesse pilvekesse. Selle asemel lööme autole hääled sisse ja võtame suuna Türile, kevadpealinna.

Türi kirikust tulevad meiega Ristija Johannes ja Mooses, kuid oh häda! Johannes (see sama, kellel on kolm küünarnukki), ei taha kuidagi autosse mahtuda. Ent viis pead on ikka viis pead ja üheskoos saadakse apostel turvaliselt Hilkka auto tahaistmele.

Selle retke alapealkiri võiks olla “Reis ümber maailma”: Türilt Simunasse sõites hakkab tunduma, et on võetud nõuks vabariigile ringi peale teha. Autos veedetud tunnid ei lähe aga raisku, vastupidi. Kui Hilkka on roolis, istub Tiina-Mall ta kõrval telefoni, arvuti ja kahe märkmikuga. Maantee-kontor missugune!

Mina kohtusin Christian Ackermanniga esimest korda paar aastat tagasi suvesoojas Simunas. Nüüd on Ackermanni skulptuurid ka mulle igapäevaseks nähtuseks saanud, aga taaskohtumine Simuna kaunitaridega (eriti armastust saatva lapsukesega…) oli rõõmustav.

Taavi abiga astusid altariseinalt alla Usk, Lootus ja Armastus, kusjuures suurim neist kolmest on teadagi… Mullikilesse mähitud figuurie bussi juurde kandes tõdesime, et siin läheb kitsaks.

Enne autosse istumist kuulsin, kuidas Hilkka ütles telefoni: “…meie eesmärk on ju siiski Kristus maha võtta.” Jajah, eesmärgid olgu ikka suurejoonelised.

Järva–Madise kiriku ees seistes tundus, nagu oleksime maastikumaalis. Õhtuvalgus, roosatriibuline taevas ja käratsevad rändlinnud lõid sobiva tausta meie lõbusale külmetavale seltskonnale. Hiljem selgus, muide, et sooja oli täpselt üks kraad. Pakkisime päeva viimaste inglite tiibu erilise helluse ja hoolega ning asusime koduteele. Vahepeal oli pimedaks läinud ja põnev oli mõelda, et tunni pärast on Nigulistes koos seninägematu hulk Ackermanne!

Epiloog: täna hommikul pakkisime Merikesega eilse saagi lahti, nüüd on Niguliste kooriruumis rivis 40 Ackermanni skulptuuri. Vaatepilt on muljetavaldav. Küllap oleks Ackermannil endalgi huvitav oma elutööd nõnda ritta seatuna vaadata.

14. oktoobril Proto Avastustehases toimunud tänuüritusel andis Muinsuskaitseamet preemiad neljateistkümnele möödunud aasta kõige silmapaistvamale restaureerimistööle, uusehitisele ajaloolises keskkonnas, inimesele, avastusele ja teole.

Laureaadi tiitel kategoorias Parim uurija omistati Christian Ackermanni projekti uurimismeeskonnale.

Hurraa-hurraa-hurraa!!!

Vt ka uudist: Selgusid muinsuskaitseameti aastapreemiate saajad

Tõime Nigulistesse ära ka 14 skulptuuri Läänemaa kirkutest (Lihula, Karuse ja Martna) ning Hageri kirikust.

Vt ka
– Lääne Elu kajastust: Läänemaa kirikuvarad sõitsid Tallinna näitusele
– Lääne Elu kajastust Facebookis

Septembri viimsel pühapäeval, 27. 09, tõime näitusele esmiesed kujud – Juurust kaks Kannatusatribuutidega inglit ja kaks Kristust ning Raplast Markuse, Matteuse ja Kristuse. Näituseni on küll jäänud enam kui kuu aega, aga selle aja jooksul saavad skulptuurid kohaneda uute kliimatingimustega.

Lisaks Luukasele oleme Koeru krutsifiksi ristihaaradelt jõudnud avada ka evangelistid Markuse ja Johannese – Markus lõviga ja Johannes kotkaga.

Markus, kes asub risti ülemises otsas, on kõikidest portreedest kõige paremini säilinud; risti allotsas paiknev Johannes on seevastu üsna räsitud. Siiski on isegi Johannesest piisavalt palju säilinud, et saada veelkord kinnitust maalija osavusest ning kinnitada, et tegemist on tõelise meistriga.

Ees ootab veel Matteuse avamine ning siis asume uuesti tööle Kristuse ihu ning Linnamuuseumi maali konserveerimisega.

Eesti üks värvikirevamaid taimornamendiga siseportaale asub Hopneri majas Raekoja plats 18.

1681. aastal nikerdas Christian Ackermann Tallinnas elanud kaupmees Johan Höppneri elutoale puidust ehisportaali. 

Esmavaatlusel tundub, et portaali parem ja vasak külg peegeldavad teineteist. Kui süveneda ja vaadata lähemalt, siis selgub, et taimede valik on kartušil, piilaritel ja soklitel erinev. Tänu Tallinna botaanikaia metoodiku Krista Kauri abile sai võimalikuks uksele nikerdatud taimevanikud suures osas ära kirjeldada. 

Botaanik Krista Kauri kirjeldus:

Päris kõiki taimi pole tänapäeval võimalik isegi botaanikutel ära määrata, kuna skulptor (ja hiljem restauraator) kasutas oma töös peale tegelikkuse jäljendamise ka elavat kujutlusvõimet.

Piilaritele nikerdatud hariliku humala emasõisikud, rahvakeeli nn humalakäbid viitavad peremehele ning tema nimele. Humal on Hoppen ja seega nimi Höppner on suure tõenäosusega, kas humalakasvataja või õlletootja tähenduspäritoluga.

Paksude värvikihtide alt tuleb välja imekaunis ja haruldaselt hästi säilinud polükroomia. Töö on küll aeganõudev, kuid kulgeb vääramatult. Mõned pildilised näited: