29.augustist 1. septembrini toimus EKA ülemajaline valikkursus „Chr. Ackermanni projekt. Kultuuripärandi uurimine ja dokumenteerimine Simuna kiriku näitel“. Kursusel osales lisaks konserveerimisosakonna tudengitele kunstiteaduse, arhitektuuri ja tekstiili osakonna noori, nii bakalaureuse- , magistri- kui doktoriõppest.

Kursusel õpiti Ackermanni töökojas valminud altariseina põhjal koostama kultuuripärandi 2D ja 3D-dokumentatsiooni ning kogutud andmeid erinevatel viisidel visualiseerima. Täpsemalt – pärast Andres Uueni peetud teoreetilisi loenguid fotogramm-meetria, 3D skanneerimise, RTI (Reflactance Transformation Imaging), panoraamfotograafia, ultraviolett ja infrapuna fotograafia; röntgenfotograafia (XR) võimalustest, said tudengid ka ise kätt proovida erinevate dokumenteerimismeetoditega. Samuti osalesid tudengid altariseina ja selle figuuride mõõdistamises, konstruktsioonide kaardistamises, värviuuringutes, polükroomia instrumentaalanalüüsi jaoks vajalike värviproovide võtmises, XRF-i ja röntgen uuringutel. Mõistagi kuulus kursuse juurde põhjalik ülevaade Christian Ackermanni loomingust ja selle nelja-aastasest uurimisprojektist.

Kursuse, mille läbiviimisel osales kogu Ackermanni uurimisgrupi „raskekahurvägi“– Hilkka Hiiop, Anneli Randla (mõlemad EKA), Isabel-Aaso-Zahradnikova (EKA, EKM), Tiina-Mall Kreem (EKM), Signe Vahur (TÜ), Riin Rebane (Keskkonnauuringute Keskus, TÜ), Peeter Säre, Priit Laatre (MTA) ja Kateriin Ambrozevits (MTA/EKA).

Simuna kiriku põnevad päevad 2: üldpilt ja väikesed avastused

Ackermanni töökojas 1684. aastal valminud Simuna altarisein on üks varasemaid meistri säilinud töödest (samast aastast pärineb Ackermannile omistatud Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud, kolm aastat varasem on Tallinnas Raekoja plats 18 asuva maja siseportaal, kaks aastat hilisem on toomkiriku kantsli korpus). Niivõrd suurt tähelepanu ja kompaktset uurimist kui EKA ülemajalisel kursusel, pole 334-aastane altarisein iial leidnud. Tänu tudengite kaasamisele oli uurimisgrupp tavapärasest suurem (kokku käis kirikust läbi üle 20 uurija) ning tööd jätkus: erinevat tehnikat ja erinevaid meetodeid kasutades tuli nelja päeva jooksul uurida altariseina kahte korrust ja kaheksat skulptuuri (võrdluseks – Tallinna toomkiriku retaablil on 9 kuju ja nende uuringud kestsid nädalaid): Peetruse ja Pauluse, Usu, Lootuse ja Armastuse, ning Kristus Kõigevõitja ja kahe ingli kuju.

Kuigi labaoriuuringud Simunas võetud värvi- ja puiduproovide põhjal veel jätkuvad, võib juba täna öelda: altariseina kolm karniisifiguuri – kaks inglit ja Kristus Võitmatu kuju on pärit nn Teise meistri töökojast. Niivõrd erineb nende nikerdustiil ja ülesehitus Ackermanni töökojas valmistatud kujudest. Võimalik, et inglite ja Kristuse kuju pärinevad mõnest lähikonna kirikust (ehk nt Haljast või Kadrinast, kust 19. sajandil vana altarisein neogooti stiilis uue retaabli vastu välja vahetati). Või teine variant – Ackermann sai kujud kusagilt/kelleltki ning pidi need altariseina juures ära kasutama (figuuride arvust sõltus retaabli lõpphind). Viimast versiooni ei toeta asjaolu, et altari korpuse ehitusliku struktuuriga need ei sobitu ja skulptuuride paigutus altarile on juhuslikku laadi.

Ackermanni-aegsed altarimaalid „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Ristilöömine“ võeti altariseinalt maha 30. mail 1836. aastal, kui Simunasse jõudis „ilus kullatud raamiga uus altarimaal, portree- ja ajaloomaalijalt Carl Waltherilt Tallinnas. […] Selle tellis ja annetas kirikule meeskohtu sekretär dr Carl Julius Paucker. Uus pilt pandi kohe samal päeval üles …“, nagu võib lugeda kiriku kroonikast (vt Simuna kroonika 1619 – 1919. Toim Janis Tobreluts. 2013, lk 119 -120). Paraku pole Waltheri maal, nagu ka Ackermanni-aegsed altaripildid säilinud (EKM-is on säilinud esimese visand): juba 1877. aastal vahetati Waltheri määndunud maal välja Peterburi luterliku Peetri kiriku altarimaali koopiaga, mille maalis sealse Kunstide Akadeemia õpilane Jakov Hapalov ja mille kinkis Simuna kirikule dr Carl Julius Paucker.

Niisiis jõudiski Ackermanni altarisein Simuna tänasesse, 1880. aastate keskpaigal laiendatud kiriku uude kooriruumi (19. sajandil kaks korda) muudetud kujul. Millist värvi altarisein tookord oli, ei ole veel päris selge. Kiriku kroonika annab värvikihtide dateerimiseks mitmeid viiteid, nt „1857. aastal lasi härra kindraladjutant von Lücke meie armsas kirikus kõik pingid saarepuu värvi värvida, samuti kantsli, altari ja orelivääri. Altar ja kantsel said ühtlasi ka kullatud ääreliistu …” (Simuna kroonika, lk 139). Uuringute raames ei suudetud küll täpselt aru saada, millist ülevärvimist dokument silmas peab, küll aga suudeti tuvastada vähemalt neli originaalmaalingut katvat monokroomset värvikihti. Kahjuks on Simuna altari puhul algne, Ackermanni aegne värv säilinud vaid üksikute imepisikeste fragmentidena – ilmselt kraabiti see enne esimest ülevärvimist lihtsalt suures osas maha. Kindel on see, et altarisein oli monokroomse kattega veel 1940. aastate algul, kui Eesti puunikerduskunsti grand old man Sten Karling Ackermanni loomingut oma monograafias tutvustas (Holzschnitzerei und Tischlerkunst …., 1943) – uuringutega tuvastasime, et Karlingu raamatus publitseeritud musvalgel pildil näha olevad tumedad skulptuurid ja ornamendid olid toona veel kaetud pronksvärviga, altari korpus ilmselt aga sinakashalli tooniga. Millalgi 1940.-50.aastatel muutus altar aga taas värviliseks. Sellest tulenevalt tõstatus Simunas küsimus: millal ja kes kattis barokse altariseina uuesti polükroomiaga? Uus, üsnagi professionaalselt teostatud ülemaalimine toimus tõenäoliselt vahetult pärast II maailmasõda, mil kirikut uuesti korrastati. Loodetavasti uurimisgrupp leiab maalija-restauraatori jäljed ning saab seeläbi täpsustada veelgi Ackermanni Simuna, aga ka teiste kirikute altariseinte enam kui 300 aastast lugu.

Kokkuvõtlikult võime uuringute tulemusena öelda, et Simuna altar on üldjoontes säilitanud oma algse barokse vormi. Suuremad muudatused on toimunud altari keskosas, kuhu on algsete altarimaalide asemele paigutatud 19.sajandi lõuendmaal, ning retaabli ülemisel karniisil, kus Ackermanni aegsed skulptuurid on millalgi välja vahetanud teise meistri looming. Lisaks on altarit vähemalt neljal korral üle värvitud.

Nii nagu peaaegu kõikide, nii esineb ka Ackermanni Simuna töö juures väikesi toredaid „anomaaliaid“, näiteks Pauluse parema, raamatut hoidva käe kahekordsed sõrmeotsad. Seda seletab tegelikult tõsiasi, et 1831. aastal, kui kiriku torn süttis välgulöögist põlema ja puhkes paanika, püüti apostel Pauluse, nagu ka Peetruse kuju, hävingust päästa ning see rebiti altariseinalt alla (Nagu hiljem selgus asjata, sest kiriku ruum ei süttinud ning kahjustada sai ainult see osa kirikuvarast, mis kiirustades tule hirmus välja kanti): Pauluse sõrmed murdusid ning hiljem, et raamat kuju käest maha ei kukuks, nikerdati köndistunud sõrmedele uued otsad (ilma et raamatu kaanele jäänud sõrmeotsi oleks maha lõigatud ehk kaant silutud).

Tähelepanuvääriv on ka Pauluse kuju sees olev tühik ehk õõnsus. Keskaegsetele skulptuurimeistritele nii omast kujudeks voolitud puupakkude seest õõnestamist (nende parema säilimise eesmärgil), seni uuritud Ackermanni tööde puhul täheldatud polnud. Simuna Pauluse kuju sisse on õõnsus tekkinud ilmselt seetõttu, et ühel kokku liimitud puiduplokil (liimpuidu kasutamine, nagu korduvalt tõstatud, oli Ackermanni puhul tavaline) on olnud servas väljamurdunud oksakoht.

Simuna retaabli juures üsna kirglikke vaidlusi, a la ilus-kole, põhjustas Armastuse figuuri juurde kuuluv suure peaga lapse kuju.

Lõpetuseks tahaks tänada Simuna koguduse õpetajat, Enn Salvestet, kultuuriajakirjanikke ning kõiki teisi inimesi, kes Ackermanni tiimi lahkelt vastu võtsid ja meistri loomingu vastu huvi tundsid. Rahvarohkeim ekskursioon toimus 30. augusti õhtul, pärast rahvusvahelise Gustav Normanni orelifestivali lõppkontserti.

Vt rohkem pilte: https://muinas.artun.ee/fotod/sundmused_uritused/event_id-184

23.augustil sõitis Ackermanni uurimisgrupp suurte lootustega Kullamaale. Eesmärk oli kontrollida oma silma ja erineva uurimistehnika abil üle hüpotees, et sealses kirikus leidub Christian Ackermanni töid. Nimelt väidab kirjalik arhiividokument, et Christian Ackemann viibis 31. augustil 1682. aastal, kui pidi toimuma kohaliku pastori, Läänemaa praosti ja eesti keele uurija Heinrich Gösekeni (vt Gösekeni kohta rohkem: https://et.wikipedia.org/wiki/Heinrich_Göseken) matus, koos maalija Lorenz Buchauga Kullamaal, et anda viimast lihvi ristpalgile seatud triumfikrutsifiksile ning perepildiga epitaafile. Viimane olla valminud praosti ühe viimase soovina ja esimene olla tellinud kogudus oma õpetaja mälestuseks.

Kõnealune dokument sündis asjaolust, et Gösekeni matusepäeval puhkes kirikumõisas suur tulekahi, milles mh hävisid Tallinna Mustpeadelt laenatud lauanõud ning millest sündis vennaskonna kahjunõue Gösekeni lese vastu. Ackermannil kui õnnetuse ühel pealtnägijal tuli juhtunu kohta kohtus (veel 1687 koos Lorentz Buchau ja teistega) tunnistusi anda (EAA, f 858, n 2, s 1683 (pagineerimata, foto 1, 2)),  mistõttu ka tema viibimine Kullamaal, viibimise põhjus ja roll sündmuste käigus kirjalikult fikseeriti. „… Esimesed külalised, nende seas Juuru pastor Johannes Justus Ludwig pojaga, olid juba [matusele] kohale jõudnud ja kõhugi täis söönud, kui puunikerdaja Ackermann ja sulane Jaak õues kella ühe paiku pilgud katusele pöörasid ning korstna kõrvalt kerkivat tuleleeki märkasid. Tugeva tuule toel võttis kuiv õlgkatus kiiresti tuld ja ehkki pikk katuseredel kohe püsti aeti ja vee ning märgade riietega tuld summutada prooviti, ei olnud sellest abi ja katusele roninud kustutajad pidid varsti end ise ülepeakaela päästma. Samal ajal joosti tubadest välja asjadega, mis kätte juhtus, nagu mõned hõbekannud ja veel mõni vaagen, mille rase nõudepesija jõudis hirmuga sülle haarata. Päästetud vara loobiti varaste silma eest ära vanasse pastoraati, aga kui teist korda põlevast majast välja tormati, kerkisid suured leegid ka juba vanast pastoraadist. Keegi ei võinud enam majja siseneda ega hõbeasju, pastor Gösekeni preestrimantlit või teisi riideid ja asju päästa, tegemist oli sellegagi, kuidas lapsed ja kohkunud lesk minema toimetada. Kahe põleva maja vahel võttis tuld kaevuvinn ja nii ei jätkunud enam ka vett. Teisel pool õue süttis pruulikoda, kust õnnestus küll päästa pool tapetud härga, muud liha ja pruulimiskatel, ja siis põles ümberringi juba kõik: viljamagasin, suur heinaküün, kaks talli ja laudad. Selles kohutavas tulemöllus ja segaduses õnnestus ometigi elumajast pastor Ludwigi „kirst paljude teiste kallihinnaliste riideesemetega nagu laudlinad ja suurrätid, küll tema isiklikul abil, välja kanda …“

Ackermanni teistes toimiku dokumentides ei mainita. Ackermann ja Buchauw on andnud pealtnägijatena allkirja. Dokumendist ei selgu muud, kui et Ackermann ja sulane Jaak (Jack) olid need, kes kirikumõisa õuel esimestena korstna juurest tõusvat leeki märkasid. Järgmises lauses mainitakse, et kutsutud külalistest oli sel hetkel kohal vaid kaks pastorit, mis peaks välistama võimaluse, et Ackermann oli Kullamaal üksnes peielisena. Küllap ta ikka koos maalermeistriga kirikus askeldas.

Ometigi, hoolimata taolise kirjaliku dokumendi olemasolust, ei saa Kullamaa kiriku Kolgata-gruppi ning veel vähem Gösekeni epitaafi pidada Ackermanni tööks, isegi kui väga tahaks. Gösekeni epitaafi nikerdusstiil erineb kardinaalselt Ackermanni omast, see on maneristlik, kaugel akermannlikust püüdlusest järgida natuuri. Epitaafi juurde tellingule tõusmine, nikerdusviisi ja -kvaliteedi lähivaatlus kinnitab seda veelgi ning jätab kehtima Sten Karlingilt pärineva ja hilisemate kunstiajaloolaste poolt korratud väite, et epitaafi autoriks võib olla keegi meister Elert Thiele lähikonnast, näiteks Budewin Budeloch. Samas on selge, et Kullamaa suur Kolgata grupp ei saa pärineda Budelochilt, nagu Karling oletab – ühe aasta jooksul (mõlemad tööd pärinevad 1681. või 1682. aastast) ei saa keskpärasema meistri oskused saavutada sedavõrd kõrget kunstilist taset, mida näeb Kolgata grupi juures.

Just Kolgata-grupi kunstiline kvaliteet – juba kaugelt näha figuuride head proportsioonid ja ilmekad karakterid, samuti dünaamika ja rõivavoltide käsitlus – viisid Ackermanni-tiimi seda lähemalt uurima. Paraku, või pigem õnneks (?), andis Kolgata-grupi figuuride uurimine ja selle tulemuste esialgne analüüs oodatust teistsuguse tulemuse: tegemist ei pruugi olla Ackermanni töökojas valminud teosega: liiga erinevad on selle detailid Ackermanni teiste tööde omadest; nii väikestest puiduplokkidest nagu Kullamaa Kolgata-grupi figuurid pole kokku liimitud ükski seni uurijate töölaual olnud kujudest jne. Visuaalne võrdlus alles äsja Ackermanni-tiimi huviorbiidis olnud Koeru kiriku krutsifiksiga toob selgelt välja Kullamaa krutsifiksi meistri erinevuse Ackermannist. Kas võetud puidu- ja polükroomiaproovid võimendavad või vähendavad erinevusi, selgub laborites veel sel sügisel. Kullamaa Kolgata grupi eksperimentaalne 3D mudeldamine – Mart Viljuse juhitud drooniga – annab peatselt võimaluse panna Koeru ja Kullamaa krutsifiks virtuaalselt teineteise kõrvale.

Kuigi uurimustulemustest lõppkokkuvõtte tegemine seisab alles ees, peab tööpäeva Kullamaa kirikus pidama õnnestunuks – selleks, et õppida tundma Ackermnni, tuleb tundma õppida teisi tema kaasaegseid meistreid ning sealjuures arvestama võimalusega, et suuri kalleid puuskulptuure võidi 17. sajandil ka Eestisse importida ning Ackermannile kui kohalikule tipptegijale jääda ainult nende kirikusse ülesseadmise roll. Samal ajal, mõistagi, võis Ackermann ka ise ühtteist õppida, oma oskusi arendada (ning aidata Kullamaal seinale panna ka Gösekeni epitaafi).

Järgmisena, augusti lõpus – septembri alguses, lähebki Ackermanni tiim koos EKA tudengitega Kullamaa Kolgata grupist kaks aastat nooremat Simuna kiriku altariseina (1684) uurima, sealjuures küsides: kas selle juures leidub märke Kullamaa töö mõjust. Saame näha.

Olgu veel lisatud, et Kullamaal laiendas Ackermanni uurimisgrupp on oma tegevust veel selleski mõttes, et aitas Gösekeni epitaafi läbi valgustades  kaasa Eesti vanade, ladina- ja saksakeelsete kiriklike tekstide uurimisele. Koostöö Kristi Viidingu juhitud uurimisgrupiga jätkub loodetavasti veel edaspidi. Kiriklik maali- ja skulptuurikunst on keele(ajaloo)ga seotud (vt projekti kohta rohkem: https://www.utkk.ee/teadusprojektid/eesti-ladinakeelsete-pealiskirjade-elektrooniline-tekstikorpus/

13.-14. augustil töötas Ackermanni uurimisgrupp Järva-Madise kirikus, et viia läbi Ackermanni töökojas valminud altariseina uuringud. Tõenäoliselt 1680. aastate lõpus valminud teos on pälvinud vähe kunstiajaloolaste tähelepanu. Põhjusel, et see on suhteliselt väike, ühekorruseline ja vaid kolme figuuriga, lisaks 19. sajandil üsna igavalt valge-pruuniks võõbatud ning tagasihoidliku, Theodor Albert Sprengeli maalitud altaripildiga (1866, kunstniku hilisemad maalid Otepää ja Jõelähtme kirikus on kunstiliselt juba palju küpsemad).

Ometi, nagu ikka lähivaatluste puhul juhtub, suutis Järva-Madise altarisein uurijaid siiski üllatada.

Pärast altarilaua kattepaneeli eemaldamist ilmus selle tagant välja kivist plokkaltar, mida vaid väga vähestel meie kunstiajaloolastel-konservaatoritel on seni näha õnnestunud; Ackermanni tiimi huvitas see, kuidas altarit on retaabli tarvis kohandatud, kuidas see jämedate prusside abil on mingil hetkel kõrgemaks ehitatud ning kuidas kivist altarilaua ja puidust katteplaadi vahele on tekkinud sõna otseses mõttes kirikurottide sahver. Sahvri tihedast kasutusest andsid tunnistust tühjaks söödud viljapead ja äranäritud küünlad.

Kuigi fakt, et altariseina katva pruuni aaderduse ja valge värvikihi all on säilinud algne polükroomia, oli tänu selle 1990. aastate keskel Ennistuskojas Kanut toimunud restaureerimistöödele teada, pakkusid uued uuringud toredaid avastusi: lisaks värvile leiti altariseinalt lüstrit, kulda ja hõbedat.

Väikest Järva-Madise altariseina ehtivad figuurid on sama kõrge nikerduskvaliteediga kui Ackermanni töökojast pärinevate suuremate altariseinte omad. Eriti ilus on Kristus Võitmatu, kelle figuuri väikeseks eripäraks on see, et Kristus mitte lihtsalt ei astu maole (nagu nt Tallinna toomkiriku altaril), vaid lausa lömastab selle. Inglifiguuride juures võib aga märgata, et Ackermann on usaldanud mõne detaili väljavoolimise oma abilisele. Kas ühe ingli kuus varvast tuleneb abilise oskamatusest jalalaba nikerdada, lohakusest või hoopis soovist natuke nalja teha ja meistri kontrolliv kotkasilm proovile panna, ei saa me aga ilmselt kunagi teada. Ja võib-olla pole see tähtiski, sest hoopis olulisem on see, et tänu juba tehtud ning veel jätkuvatele uuringutele saab Järva-Madise kiriku altariseina paigutada senisest paremini Ackermanni, tema töökoja loomingu ja Eesti puunikerduskunsti ajaloo konteksti ning, et täie kindlusega võib öelda – ka väikesemõõduliste figuuride detailide liitmiseks on Ackermann kasutanud sepanaelu, mida küll palja silmaga ei näe, aga mille Maksu ja tolliameti röntgenaparatuur uurijatele paljastab.

1930.aastal kirjeldab Koeru koguduse õpetaja Hermann Johannes Ederberg väga värvikalt Koeru krutsifiksi:

Kõige suurem kunstiteos Koeru kirikus on kahtlematult suur ristikuju käärkambri ukse kohal. Ristilöödud Õnnistegija loomusarnane kuju on wäga peenelt wälja töötatud, tema näojoontesse on tundmatu kunstnik suutnud panna lõpmatu suurt lahkust ja äärmiselt rahulist olekut. Näib, et Issand parajasti on surnud ja silmad kinni pannud. Tema pale kuulutab selget õnnistust. Waewalt on Eestis teist sarnast mõjuwat ristikuju …

(H. Ederberg, Koeru koguduse minevik. 1930)

Tolleks ajaks ei ole veel ilmunud Sten Karlingi hilisematele uurijatele teedrajavat ja paljus siiani oma haardelt ületamatuks jäänud Eesti renessanss- ja barokiaegse tisleri- ja puunikeruskunsti ülevaadet (Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. 1943), milles esmakordselt seoti Koeru krutsifiks Christian Ackermanni nimega. Oma monograafias võrdleb Sten Karling Koeru krutsifiksi Tallinna toomkiriku võidukaare Kolgata gruppi kuuluva Ristilöödu kujuga (1697), pidades viimast Ackermanni mõjuväljas töötanud Hinrik Martensi ja esimest – Koeru krutsifiksi –  Ackermanni loomingu hilisperioodi ehk siis 18. sajandi alguse tööks. Milles kahe krutsifiksi erinevus täpsemalt seisneb, peab selgitama jätkuv uurimine. Uurimistöö laieneks siis ka juba Kullamaa kiriku krutsifiksile (1682), mida Karling veel Ackermanniga ei seosta, kuid mis arhiiviallikate järgi ometi Ackermanni töö peaks olla.

Tähelepanuvääriv õpetaja Ederbergi Koeru krutsifiksi 1930. aasta kirjelduses on ka koht, kus kirjeldatakse selle kunagisi asukohti. Seda enam, et kuju praegune paiknemine kooriruumi põhjaseinal tekitas meiegi uurimisgrupis küsimus: Kust kuju kuju kooriruumi seinale sai? Kas see on üldse Koeru kiriku jaoks tehtud? Kui on, siis kas ei peaks krutsifiks olema kiriku koori ja pikihoone vahelisel nn võidukaarel (nagu on see näiteks Tallinna toomis ja mitmetes teistes kirikutes)? Ederberg kirjutab:  

Wana altari ajal enne aastat 1901 seisis nimetatud ristikuju altarist kõrgemal aknaraami küljes, see asend oli igatahes ilusam ja wäärilisem. Weel wanemal ajal oli ta seal, kus suurest kirikust kantsli kohal astutakse paar astet kõrgemale altari ruumi, kõrgel põikpuul.

Tänu Ederbegi juhatusele teritasime silma ja tõepoolest! – ühelt 1896. aasta Reinhold  Guleke tehtud Koeru kiriku interjöörifotolt võib altaritaguse ida akna ees aimata krustifiksi ähmast kuju.

Mis puutub küsimusse – kas enne krutsifiksi kiriku idaakna ette paigutamist, asus see võidukaarel? – siis seda on keeruline öelda. Selleks peaks uurijad tellinguga võidukaare juurde pääsema ja järele vaatama, kas ehituskehandis on mingeid märke põikpuu kinnitusest. Ja kui neid ei ole, siis tuleks edasi kaaluda võimalust, et Christian Ackermanni nikerdatud krutsifiks paigutati kohe kiriku vana, Lüdert Heissmannile atribueeritud barokse altariseina (u 1645) kohale, kiriku idaakna ette, et suurendada liigväiksena mõjuva altariseina atraktiivsust, et anda altarile visuaalsete vahenditega suurem tähendus. Christian Ackermanni töökojas valminud altariseinte ja kantslite kujunduse varasemad võrdlused on näidanud, et 17. sajandi lõpus – 18. sajandi alguses on hakatud altariseinte kujundusele kantslitest oluliselt suuremat tähelepanu pöörama. Selle taga võis omakorda olla Rootsi uus kirikuseadus vms.

Seekord käis Christian Ackermanni uurimisgrupp 6.ja 8. juunil Koeru kirikus, kus kooriruumi põhjaseinas ripub Ackermanni krutsifiks. Seinalt alla tõstetud krutsifiks osutus lähivaates peenelt ja anatoomilise tundlikkusega modelleeritud meistriteoseks, mis on kindlasti üks Ackermanni suuremaid šedöövreid. Ristilöödud Kristuse puidust figuuril on peensusteni välja nikerdatud lihased, luud ja nahk ning isegi lümfisõlmed. Töö on kvaliteedilt võrreldav kunstniku tippteose, Tallinna toomkiriku kuningliku altari figuuridega.

Kõigepealt tehti skulptuurist fotod, mida hiljem kasutatakse 3D-mudeli valmistamisel – kokku 350 kaadrit, mis pannakse arvutis kokku kolmemõõtmeliseks virtuaalkujutiseks. Seejärel viidi läbi XRF-analüüsid, mis näitasid, et pealmine valge värv (või värvid) on hilisem lisandus ja selle all võiks olla polükroomia. Tuli välja, et Kristuse niudevöö kaunistamiseks oli kasutatud hõbedat. Seepeale võeti figuuri mõõdud, dokumenteeriti puidu liitekohad ja kätte jõudiski kõige põnevam osa, sondaažide (ehk originaalvärvi avangute) tegemine, et tekiks ettekujutus, milline võis kuju algselt välja näha.

Tulemus pani kõik vaimustuma, algne värvikiht on ulatuslikult säilinud ja hämmastava kvaliteediga teostatud. Polükroomiaga on modelleeritud õrnad tooniüleminekud, valgused, varjud…justkui oleks maalitud Kristusest lõuendil portreed.

Sondaažid tehti kohtadesse, kus oli võimalik näha Kristuse haavadest voolavat verd, kaamet nahka, isegi kannatavat pilku. Huvitav on asjaolu, et maalija on hääbuva kannataja nahatooni saavutamiseks katnud pinna kõigepealt roheka alustooniga ning sellele kandnud heledad ihutoonid. Taoline tehnika pärineb Bütsantsist ning seda kasutati väga palju just keskajal, et saavutada kujutatu ebamaisust. Algse värvikihi säilivuse ulatus ja kvaliteet pani isegi küsima, kas sellel puhul poleks õigustatud originaalpolükroomia täismahus avamine?

Järgmisel päeval pöörati pilgud juba kuju sisse. Maksu-ja Tolliameti spetsialistid aitasid röntgenfotode abil vaadata kuju seestpoolt ja kujust läbi. Viimaks võeti nii figuurist kui ristist puidu ja pigmendiproovid.

Kõik see materjal vajab veel analüüsimist ja interpreteerimist, kuid seda, et tegemist on Ackermanni ühe tippteosega, võime kinnitada juba praegu.

Ja nagu Ackermanni loomingu uurimisgrupi puhul tavaline, kohtuti ka Koerus kohalike inimestega. Koeru kooli õpilastel ja õpetajatel oli võimalik oma silmaga näha, kuidas nende kodukiriku Kristuse skulptuuri uuritakse ja vaadata lähedalt seda, mida igapäevaselt kirikut külastades on võimalik ainult eemalt näha.

Loe uuringute kohta rohkem: Ülbe ja andekas kunstnik tegi Koerus haruldast tööd. Järva Teataja, 9.06.2018

Ackermanni-ekspeditsioonid jätkuvad. Selle suve esimeseks uurimisobjektiks on Hageri kiriku altarisein, mille vanemad, 1710. aasta kiriku põlengu eelsed osad pärinevad Ackermanni ja 1731. aastal valminud osad oletatavalt Johann Valentin Rabe  töökojast. Kolmas ja neljas “kihistus” pärinevad 19. sajandist, mil altarisein kahel korral ümber kujundati: esimest korda 1851.aastal, kui varasema puitalusel kesktahvli asemele pandi Carl Sigismund Waltheri lõuendil õlimaali ning teist korda 1892. aastal, kui barokne altarisein toodi uude kirikusse ja sellele paigutati suureformaadiline Rudolf von zur Mühleni õlimaal.

Seda kõike teadsime juba enne, ja ka seda, et 19. sajandil valgeks värvitud Ackermanni ja Rabe figuurid on algselt olnud polükroomsed (eelmise aasta uuringud Karuse, Martna, Türi, Tallinna toomkirikus ja Rootsi-Mihkli kirikus andsid selleks alust). Hageris tehtud värviuuringud kinnitasid seda, aga pakkusid ka rea üllatusi: mujal oleme leidnud kuldsete või hõbedaste tiibadega ingleid, kuid Hageri altariseinal on nii hilisematel kui Matteuse inglil helesinised tiivad; mujal oleme näinud ikka Kristus Kõigevõitja kujul kuldset niuderätti, Hageris katab Kristuse alakeha (ja sedagi ainult eestpoolt) kinaverpunane draperii! Omamoodi üllatav oli ka evangelist Matteuse rüü, mis oli sinine ja kuldsete kantidega ning Markuse oma, mis kaetud punase ja rohelise lüstriga. Kahe evangelisti nii erinev värvilahendus viib mõttele, et kujudel pidid olema analoogse värvilahendusega paarikud, mida eeldaks ka altariseina üldine ikonograafiline programm – kahe evangelisti väljavalimine neljast ei ole põhjendatud.

Altariseina figuuride lähivaatluse ja röntgenpiltide analüüsi tulemusel kujunes töögrupil arvamus, et mängus on olnud kolme meistri käed. Sten Karlingi poolt 20.sajandi alguses Rabele omistatud figuurid – Kristus Kõigevõitja, pelikan poegadega ja kaks karniisi inglit – eristuvad selgelt Ackermanni töökojas tehtutest – nende tüpaaž ja nikerduskvaliteet on silmatorkavalt erinevad, aga ka märksa nõrgemad. Kindlalt pärinevad Ackermanni käe alt altariseina putokonsoolid, samal ajal kui Matteuse ja Markuse nikerdamise omistamist meistrile endale tekitab mõningaid kahtlusi.  Üheltpoolt jälgivad kujud küll hoolikalt Ackermanni  skulptuuridele iseloomulikke jooni detailideni, teisalt aga iseloomustab neid mingi iseäralik tuimus ja pealiskaudsus. Nii näiteks tundub vähetõenäoline, et Ackermann oleks kujutanud mõnd figuuri seismas oma rüü alaserval, nagu  Hageris evangelist Matteus,  või  jätnud üle figuuri aluse (postamendi) ulatuva päka altpoolt anatoomiliselt välja nikerdamata, nagu Hageris evangelist Markuse puhul). Lisaks pakub Matteuse kahe käe võrdlus tuge oletusele, et mängus on veel üks nikerdaja, näiteks Ackermanni abiline: Matteuse tahuline-kandiline raamatut hoidev  käsi erineb selgelt voolujoonelisest-peenelt nikerdatud teisest käest. Selle erinev stiil ja kuju suhtes liiga suured mõõtmed viivad mõtteni, et Matteuse ilus käsi on algselt olnud mõeldud mõnele teisele kujule, eeldatavalt naisfiguurile: Ackermanni meesfiguuride käsivarte puhul on reeglina märgatav meistri soov jälgida meeste  anatoomiat, voolida välja lihased ja paisunud veresooned. Ei saa välistada, et Matteuse ilus naiselik käsi on lihtsalt võetud Ackermanni töökoja riiulilt, kus hoiti tulevaste kiirete tellimuste jaoks n-ö ettevalmistatud detaile.

Hageri tööpäevade kaks kõige-kõige olulisemat tulemust on: esiteks, kindel seisukoht, et Sten Karlingi poolt Rabele atribueeritud nikerdatud “Kolgata” kompositsioon, mis kunagi paiknes altariseina keskel, ei ole Rabe töö. See on kas Ackermanni või tema lähedase abilise, võib-olla Matteuse-Markuse kuju nikerdanud mehe töö; teiseks, nikerdatud “Kolgata” grupi halli-valgekirju taustamaalingu alt barokse linnapanoraamiga maastiku leidmine. Maal uuriti infrapuna-valgusega sellest ajendatuna, et halli taustavärvi alt kumab punast ja rohelist, ning sellest lähtunud küsimusele: kas tõesti oleks Ackermanni ajal altariseinale pandud polükroomsed ja naturalismi taotlevad kujud taustatud lihtsalt halliga ning miks me ei näe Kolgata mäe maastikku?

Mõistagi ei piirdunud töö vaid Hageri kiriku altariseinalt alla võetud, uurijate ajutistele töölaudadele toodud skulptuuride ega Kolgata-reljeefi uuringute, fotografeerimise ja 3D-mudeldamisega. Altariseina ette ehitatud tellingud võimaldasid teha ka retaabli konstruktsiooni ning  arhitektoonilise ja ornamentaalse osa uuringuid, leida sh üles koht, kust altariseina 1890. aastate algul uue altarimaali paigutamise eesmärgil laiemaks on ehitatud.

Töösse kaasatud EKA muinsuskaitse osakonna tudengite abiga sai altarisein tellingul ka aastakümnete tolmust puhastatud. Altariseina talastiku augus surnud ja mumifitseerunud tihane jäi aga koguduse liikmete soovil sinna, kust see leiti.

Ackermanni tiim tänab Hageri kiriku koguduse õpetaja Jüri Vallsalu ja teenijat Lehte Vainoja ning liikmeid mitte ainult kena vastuvõtu, vaid ka suure huvi eest oma enam kui 300-aastase altariseina – hinnalise kunstiteose – ja selle ajaloo vastu. Oli suur rõõm tutvustada Ackermanni-projekti ühes Hageri kiriku retaabliga koguduse liikmetele, kiriku kõrval asuva hooldekodu inimestele, Kohila ja Kernu koolilastele, kohaliku kunstikooli lastele, nende vanemtele ja õpetajatele ning mõistagi ajakirjanikele, kes Eesti kunstipärandi populariseerimisele ja väärtustamisele oma tööga kaasa aitavad (vt ERR uudist: Christian Ackermanni teoste uurimine on jõudnud Raplamaale Hageri kirikusse. ERR 14.05.2018).

Välitööd objektil tehtud, sõitsid uurijad ja EKA tudengid tagasi koju ja oma tavapärasele tööpostile, kes kuhu: Frank Lukk Raele oma kursusetööd õhutõrje suurtükkidest kirjutama; Taavi Tiidor Kalaranda suve viimast päeva nautima ja Valjala romaani portaalide ekspeditsiooniks valmistuma; magistritudengid Kristel Ackermann, Kaisa Milsaar, Saara Kruus, Annika Ebrok ja Sabina Kaukis EKA eksamiteks valmistuma; Egle Mikko Tartusse ERMi jõudnud oletatavat Ackermanni altariseina restaureerima; Andres Uueni oma doktoritööd kirjutama, Joel Leis Tallinna Kanutisse pärandi digiteerimist edendama; Riin Rebane Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu Ülikooli teadustöödele; Isabel Aaso-Zahradnikova koos Priit Laatre, Aleksander Miksjuki ja Maksu- ja Tollimaeti meeskonnaga Tallinna Oleviste kiriku Hans Pawelsi kenotaafi uurima; Anneli Randla ja Peeter Säre Kernu, Laitse ja Vasalemma mõisa pildistama; Viktor Erm Cramosse tellinguid tagastama, Tiina-Mall Kreem raamatut “Raha kunst” kirjutama ja Hilkka Hiiop Tšehhimaale Pardubice Ülikooli loenguid pidama. Ackermanni-tiimi kuuluvad Signe Vahur ja Alar Läänelaid Tartus aga jäävad Hagerist saabuvaid värvi- ja puiduproove ootama.

Reedel, 13.aprillil kogunes Rootsi-Mihkli kirikusse ligi sada inimest kuulama Ackermanni-tiimi aasta saavutusi. Täpselt aasta ja kaks päeva on möödunud sellest, kui EKA, EKMi ja EELK juhid Mart Kalm, Sirje Helme ja Urmas Viilmaa sõlmisid koostöölepingu ühise uurimisprojekti läbi viimiseks. Tutvustasime aasta jookusul tehtud uuringuid kirikutes, olulisemaid leide ning äsja valminud veebirakendust.

Kirikusse oli paigaldatud ka tellingud, et pääseda ligi kantsli kõlaräästa skulptuuridele.

Vt esitlust: Ackermanni-aasta leiud

Vt ERR-i uudist

Vt veel fotosid

Eesti Kunstiakadeemial, Eesti Kunstimuuseumil ja Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on hea meel ja au kutsuda kõiki Ackermanni-huvilisi

Christian Ackermanni aasta avastuste ning pärandi ja uuringute teadusveebi esitlusele Rootsi-Mihkli kirikusse 13. aprillil kl 14.00.

Rohkem kui aasta on möödunud suurejoonelise interdistsiplinaarse uurimisprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ algusest. Nelja-aastase (2017–2020) uurimisprojekti eesmärk on äratada unustusehõlmast mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi kontekstis tähelepanuväärne meister, kes oma elu ja loominguga on sidunud/seob siinse (kunsti)kultuuri läänepoolse Euroopaga.

Tallinna toomkiriku tellingutelt alanud ja üle aasta kestnud uurimistöö tulemusel on valminud innovaatiline teadusveeb, kus igaühel on oma silmaga võimalik näha Ackermanni tööde juures rakendatud moodsaid tehnilisi uuringumeetodeid ning Eesti barokk-kunsti aardeid ennenägematul viisil – nii 3D mudelitena kui röntgenpildil. Nende kaudu saab avastada seni nähtamatuks jäänud ajaloo kihid ja neisse peidetud Ackermanni detaili- ja värviküllase kunstimaailma.

Eesti Teadusagentuuri toel välja arendatud veebiplatvorm ackermann.ee koondab kõiki interdistsiplinaarse teadustöö tulemusi ning loob kindla aluse edasiseks uurimistööks ning teadlaste töö populariseerimiseks.

Ackermanni veebiplatvormi esitlus toimub sümboolses kohas – Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Seal, kus paikneb meistri viimane ja keerulise saatusega teos – dokumentaalselt kinnitatud atribueeringu ja väga meisterlike nikerdustega kantsel.