Sten Karlingi 1943. aastal avaldatud uurimuse kohaselt valmistas Christian Ackermanni tehtud  Tallinna toomkiriku kantslile (1686) pärast selle ümbertõstmist 1726. aastal kõlaräästa uue põlvkonna puunikerdaja Johann Valentin Rabe. Triin Kröönströmi Tallinna Linnarhiivist „leitud“ arhiividokument aga näitab, et  ajavahemikus 1724–1726 on toomkiriku kantsli ja toolide juures tehtud tööde eest palka saanud kujur Salomon Zeltrecht ja maalija Johann Heinrich Fick (TLA. 237.1.143, 1.02.1726). Mõlemad mehed on olnud umbes samal ajal seotud ka Kadrioru lossi peasaali kaunistamisega – Zeltrechtilt pärinevad keiserliku suvelossi peasaali stukist kuulsuse geeniuste skulptuurid, lillevaasid,  keisri ja keisrinna nimetähtede kartušid jms. Ficki tööks on peetud lossi merepoolses tiibhoones säilinud laemaale.

Uus arhiivileid esitab Ackermanni uurimistöögrupile uusi küsimusi ja tööülesandeid. Tööpõld laieneb, lisaks Ackermanni loomingule tuleb nüüd üle vaadata Rabe ja Zeltrechti pärand ning natuke tegeleda ilmselt ka Fickiga.

Zeltrechti, oma aja parima Tallinnas töötanud kujuri kaasamine toomkiriku kui Eestimaa kubermangu tähtsaima luterliku kiriku kaunistamisse tundub igati loogiline. Toomkiriku kantsli kõlaräästa figuuride võrdlus Rabe Hageri  kiriku altariseinale (samuti esmalt Ackermanni  töö) nikerdatud figuuridega seab tema autorluse esimese juures juba praegu küsimärgi alla. Kindlast seisukohta Ackermanni tiim toomi kantsli kõlaräästa, ja mitte ainult – tegelikult ka 18. sajandil uuendatud trepirinnatise osas –, siiski veel ei võta. Elame/töötame edasi, näeme! Intriig on igatahes õhus.

Ja on hästi tore, et sellest saavad osa ka EKA tudengid, kes toomi kantsli konserveerimisse ja uuringutesse on kaasatud.

Ackermanni uurimisgrupp on ringiga – Tallinna rootsi Mihkli, Karuse, Lihula, Martna, Türi, Hageri, Koeru ja Simuna kirik – tagasi Tallinna toomkirikus! Seekord on tellingud ümber  Ackermanni töökojas valminud kantsli korpuse (1686) ja Johann Valentin Rabe töökojas tehtud kõlaräästa (1720. aastad). Eesmärk on viia läbi kantsli uuringud ja konserveerimine: esimene eeskätt, et leida vastus küsimusele, kui palju Ackermanni kantslit pärast selle ümbertõstmist (kiriku pikihoone lõunalöövist võidukaare põhjaküljele) on muudetud; teine, et enam kui 330-aastast kantslit puhastada ja kinnitada, eriti kõlaräästa figuuridelt ja kirjaväljadelt lahti löönud polükroomiat.

Ülevaate tehtud ja eesootavatest töödest andsime 19. oktoobril ka Toomkiriku ajalookonverentsil „Meie lipud“, esitledes suure lustiga  Ackermanni nikerdatud lippudega Kristus Kõigevõitja kujusid Eesti erinevates kirikutes.

Samal ajal, kui alustasime kantsli konserveerimistöödega, luges Triin Kröönström Tallinna Linnarhiivis Eberhard Gutslaffi kirja August Hermann Franckele (Reval 10.07.1724 (AFSt/H A 178 : 91)), kus on kantsli ümbertõstmisest kenasti juttu:

“Meenub olukord Rootsi ajal, kui paljud tahtsid Toomkirikus kõike muuta, tahtsid kantsli kusagile teise, mugavama koha peale panna, aga selleni ei jõutud kunagi. Nüüd aga, enne härra Mickwitzi saabum…ist tehti ühe nädalaga kõik ära, et ka lihtsad inimesed ütlesid: nüüd on Toomkirikus kõik ümber pööratud. Selle peab härra Mickwitz ära kannatama, et uus kantsel ka hõbetatud ja kullatud saab, nii nagu ka meie juures Pühavaimu kirikus aasta eest, just enne minu ordinatsiooni tehti, kui üks raehärra kantsli üle hõbetada ja kullata lasi. Andku Jumal nüüd ka sellist kuldset evangeeliumit ja kuldseid jutlusi Jeesuse vaimus sellest kantslist, et inimesed saaksid jumalikult kuldset tõde kuulates välise unustada.”

12.oktoobril oli meil täiesti erakordne võimalus rääkida 150-le Treffneri gümnaasiumi abituriendile Ackermanni uurimisprojektist Järva-Madise kirikus, otse Ackermanni altari juures. Peab tunnistama, et see oli päris suur ja ootamatu väljakutse – oleme ju igapäevaselt harjunud tegelema erialaga tihedalt seotud inimestega, olgu selleks siis kultuuripärandi, restaureerimise, kunstiajaloo eriala tudengid või laiem kunstihuviline publik.

Kirikus oli kokku viis klassi õpilasi (muljetavaldav arv noori inimesi): humanitaaria-, reaalia- ja loodusklassid. Väljasõidu peamiseks sihtpunktiks oli küll Vargamäe, aga et see asub Järva-Madise kirikust mõne-kilomeetrise rabamatka kaugusel, kombineeriti matkamine, Vargamäe külastus ja kirikutuur. Õpilased käisid kirikus kahe grupina (ilmselt polekski 150 inimest korraga väikesesse maakirikusse mahtunud), pooled enne ja pooled pärast väsitavat rabamatka. Igal juhul pidasime kõik külmas kirikus vastu (kirikupinkidel oleks küll rohkem pehmeid patju võinud olla, nagu võib lugeda õpilaste kommentaaridest, millega saab ainult nõustuda) ja Ackermanni nimi sai ilmselt mõnelegi noorele tuttavamaks kui enne. Kellele positiivses, kellele vähem positiivses valguses…

Palusime treffnerlastelt ka tagasisidet Ackermanni-visiidi kohta – äärmiselt huvitav lugemine, kõrva paitab muidugi positiivne hinnang, kuid väga tervendav on lugeda ka konstruktiivset (ja ka vähem konstruktiivset) kriitikat. On, mida õppida!

Et nauditavat lugemist jagada ka laiemalt, siis noorte tagasisidet saab lugeda siit:

loengu tagasiside 12.10.18

Aleksander Metsamärt (Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse bakalaureusetudeng)

Kui mõni Euroopa kõrgkool pakub tudengitele võimaluseosaleda barokkajastu tippskulptori uurimisprojektis, on tormijooks arvatavasti meeletu, potensiaalselt verine. Teksti autor, kunstiteaduse tudeng, tänab siinkohal Eesti Kunstiakadeemia mõistlikult mõõdukat suurust, mis lubas muinsuskaitsjate ja konservaatorite kõrval ka paaril tulevasel arhitektil, kunstiteadlasel ja tekstiilikunstnikul Christian Ackermanni projektiga ühineda. Kolmapäeval objektile saabudes ootas meid soe kohv, semestri esimesed loengud, tehnikauuringute viimane sõna ja tellingutesse rüütatud altar. Altaril seisid päevakangelased – kaheksa puitskulptuuri.

Simuna kiriku altari uuringutele pühendatud neli päeva möödusid linnutiivul. Kiirematel hetkedel oli kirikus üle 20 kätepaari, ent tööd jagus kõigile: suurejooneline altarisein oma värvikihtide, naelarooste ja ausõna peal püsinud kujudega pakkus küllalt toimetamist. Esimese päeva pühendasime fotogramm-meetria, kolmedimensionaalse skaneerimise, infrapunafotograafia ja umbkaudu nelja kolmetähelise lühendina tuntud töömeetodi tundmaõppimiseks.Kunstitudengitele olid 3D mudeldused ja pikad valemid uus ja huvitav maailm, ent kuna üks Ackermanni kujudest mudeldas end programmis ligi 12 tundi, ei saanud loengutele kulutada enam kui põhitõdede ja võimaluste tutvustamiseks vajalik. Tuli asja kallale asuda.

Teisel päeval asusime tegelema kujude enestega. Konserveerimistudengid pandi paari teiste erialade inimestega, ning koos alustasime kujude esmase puhastamise, ülevaatuse ja kobrutava värvi kinnitamisega. Altariseinalt alla astunutest pakkusid üllatuse kaks inglit ja Kristus, kelle barokkstiil pole omane Ackermannile, ent annab siiski tunnistust äärmiselt osava meistri kätetööst.

Et kirik oli pime, jahe, ja üllatavalt kitsas, koliti kujud pildistamise ja hädatarvilike konserveerimistööde tarbeks õue, kus enamiku praktikast valitses ühtlane pilvisus. Ühest küljest pakkus see mugavat ja sumedat pildistamisvalgust, teisalt tõi endaga korduva hüüatuse: „Ma just tundsin piiska!“, millele järgnes kiirkorras kolimisaktsioon. Simuna kirikaia puude varjus teostas osa üliõpilasi oma esimesed (ja osa oma sajaesimesed) liimisüstimised ja sondaažid. Kogemus lasi kahtlemata suhestuda kunstiteose ja seda loonud kätega sügavamatel viisidel. Eriti nende jumalast hüljatud kätega, kes kandsid originaalvärvi riismetele peale eriliselt paksu ja hästikleepuva krundi.

Õnneks on minevikumeistrite karmid värvitehnikad (20. sajandi viimane värvikiht on praeguseks sama elastne kui keskmine küpsis) vaid vesi skalpellidearmee veskile. Kujud, olles ajahamba jälgedest puhtaks kasitud, jäädvustati kõigis erinevates töövõtetes, mille kohta saab lähemalt ja täpsemalt lugeda eelmises blogipostituses. Erilist tähelepanu väärivad loomulikult ülalnimetatud fotogramm-meetria tehnikad, kuid ka eelviimasel päeval saabunud MTA (Maksu- ja Tolliamet) oma röntgenaparatuuriga. Kaasaskantav röntgen töötas kaheksa kuju kallal täistööpäeva, pakkudes nii elevust (kas skulptuuri sees on midagi?) kui pinget (kes wifi ära kaotas?).

Kuna neli päeva (mille sisse mahuvad ka loengud) ei jäta uuringuteks just lõputult aega, said tudengid kõigis etappides kaasa teha. Kes harjutas peenkäsitööd, avades perfektes astmestikus neli erinevat värvikihti, kes turnis tellingutel, kes hoopis joonistas dokumentatsiooni tarbeks skulptuure. Mitmed meist puutusid Simunas konservaatoritööga esimest korda kokku, ent praktika lõppedes ei värisenud enam ükski käsi, kui oli tarvis mitmesaja aastast skulptuuri süles kanda või skalpelliga kraapida.

Lisaks tööle kunstiteostega oli tudengitel väljakutse ja võimalus tutvustada tehtud tööd ja laiemalt Ackermanni projekti kohaletulnud uudistajaile. Kohalike ja möödasõitjate huvi oli suur: ei juhtu ju iga päev, et vaikses maakirikus askeldavad inimesed skalpellide, vihmavarjude, röntegnaparaadi ja lõputute kohvitassidega. Lisaks tellingute ees toimunud orelikontserdile (skulptuurid said Bachi nautida tavatult madalalt positsioonilt), käis päevas kirikust läbi paarkümmend inimest, kes mitte ainult ei andnud heakskiitu uurimistele vaid ka panustasid omapoolsete teadmistega stiilis: „Kui minu isa veel väga väike poiss oli olla kujud kõik ühte karva olnud.“ Lõppkokkuvõttes aitavadki just sellised killud jõuda lähemale kindlatele dateeringutele. 

Nüüd, kojujõudnuna, tahaks olnust rääkida erutatud häälel, kasutades vaid ülivõrdeid. Kõigil tudengitel avanes võimalus töötada üliägedate skulptuuridega üliägedas projektis üliägedas kirikus. Võib-olla on see esimese korra värk, ent sellegipolest: kui välja arvata sõbra joonistuse järjehoidjana kasutamine, on raske olla kunstile lähemal, kui tellingutel kõõludes ja teoselt õrnat pintsliga tolmu pühkides. Mida veel suve viimaselt nädalavahetuselt soovida!

29.augustist 1. septembrini toimus EKA ülemajaline valikkursus „Chr. Ackermanni projekt. Kultuuripärandi uurimine ja dokumenteerimine Simuna kiriku näitel“. Kursusel osales lisaks konserveerimisosakonna tudengitele kunstiteaduse, arhitektuuri ja tekstiili osakonna noori, nii bakalaureuse- , magistri- kui doktoriõppest.

Kursusel õpiti Ackermanni töökojas valminud altariseina põhjal koostama kultuuripärandi 2D ja 3D-dokumentatsiooni ning kogutud andmeid erinevatel viisidel visualiseerima. Täpsemalt – pärast Andres Uueni peetud teoreetilisi loenguid fotogramm-meetria, 3D skanneerimise, RTI (Reflactance Transformation Imaging), panoraamfotograafia, ultraviolett ja infrapuna fotograafia; röntgenfotograafia (XR) võimalustest, said tudengid ka ise kätt proovida erinevate dokumenteerimismeetoditega. Samuti osalesid tudengid altariseina ja selle figuuride mõõdistamises, konstruktsioonide kaardistamises, värviuuringutes, polükroomia instrumentaalanalüüsi jaoks vajalike värviproovide võtmises, XRF-i ja röntgen uuringutel. Mõistagi kuulus kursuse juurde põhjalik ülevaade Christian Ackermanni loomingust ja selle nelja-aastasest uurimisprojektist.

Kursuse, mille läbiviimisel osales kogu Ackermanni uurimisgrupi „raskekahurvägi“– Hilkka Hiiop, Anneli Randla (mõlemad EKA), Isabel-Aaso-Zahradnikova (EKA, EKM), Tiina-Mall Kreem (EKM), Signe Vahur (TÜ), Riin Rebane (Keskkonnauuringute Keskus, TÜ), Peeter Säre, Priit Laatre (MTA) ja Kateriin Ambrozevits (MTA/EKA).

Simuna kiriku põnevad päevad 2: üldpilt ja väikesed avastused

Ackermanni töökojas 1684. aastal valminud Simuna altarisein on üks varasemaid meistri säilinud töödest (samast aastast pärineb Ackermannile omistatud Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud, kolm aastat varasem on Tallinnas Raekoja plats 18 asuva maja siseportaal, kaks aastat hilisem on toomkiriku kantsli korpus). Niivõrd suurt tähelepanu ja kompaktset uurimist kui EKA ülemajalisel kursusel, pole 334-aastane altarisein iial leidnud. Tänu tudengite kaasamisele oli uurimisgrupp tavapärasest suurem (kokku käis kirikust läbi üle 20 uurija) ning tööd jätkus: erinevat tehnikat ja erinevaid meetodeid kasutades tuli nelja päeva jooksul uurida altariseina kahte korrust ja kaheksat skulptuuri (võrdluseks – Tallinna toomkiriku retaablil on 9 kuju ja nende uuringud kestsid nädalaid): Peetruse ja Pauluse, Usu, Lootuse ja Armastuse, ning Kristus Kõigevõitja ja kahe ingli kuju.

Kuigi labaoriuuringud Simunas võetud värvi- ja puiduproovide põhjal veel jätkuvad, võib juba täna öelda: altariseina kolm karniisifiguuri – kaks inglit ja Kristus Võitmatu kuju on pärit nn Teise meistri töökojast. Niivõrd erineb nende nikerdustiil ja ülesehitus Ackermanni töökojas valmistatud kujudest. Võimalik, et inglite ja Kristuse kuju pärinevad mõnest lähikonna kirikust (ehk nt Haljast või Kadrinast, kust 19. sajandil vana altarisein neogooti stiilis uue retaabli vastu välja vahetati). Või teine variant – Ackermann sai kujud kusagilt/kelleltki ning pidi need altariseina juures ära kasutama (figuuride arvust sõltus retaabli lõpphind). Viimast versiooni ei toeta asjaolu, et altari korpuse ehitusliku struktuuriga need ei sobitu ja skulptuuride paigutus altarile on juhuslikku laadi.

Ackermanni-aegsed altarimaalid „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Ristilöömine“ võeti altariseinalt maha 30. mail 1836. aastal, kui Simunasse jõudis „ilus kullatud raamiga uus altarimaal, portree- ja ajaloomaalijalt Carl Waltherilt Tallinnas. […] Selle tellis ja annetas kirikule meeskohtu sekretär dr Carl Julius Paucker. Uus pilt pandi kohe samal päeval üles …“, nagu võib lugeda kiriku kroonikast (vt Simuna kroonika 1619 – 1919. Toim Janis Tobreluts. 2013, lk 119 -120). Paraku pole Waltheri maal, nagu ka Ackermanni-aegsed altaripildid säilinud (EKM-is on säilinud esimese visand): juba 1877. aastal vahetati Waltheri määndunud maal välja Peterburi luterliku Peetri kiriku altarimaali koopiaga, mille maalis sealse Kunstide Akadeemia õpilane Jakov Hapalov ja mille kinkis Simuna kirikule dr Carl Julius Paucker.

Niisiis jõudiski Ackermanni altarisein Simuna tänasesse, 1880. aastate keskpaigal laiendatud kiriku uude kooriruumi (19. sajandil kaks korda) muudetud kujul. Millist värvi altarisein tookord oli, ei ole veel päris selge. Kiriku kroonika annab värvikihtide dateerimiseks mitmeid viiteid, nt „1857. aastal lasi härra kindraladjutant von Lücke meie armsas kirikus kõik pingid saarepuu värvi värvida, samuti kantsli, altari ja orelivääri. Altar ja kantsel said ühtlasi ka kullatud ääreliistu …” (Simuna kroonika, lk 139). Uuringute raames ei suudetud küll täpselt aru saada, millist ülevärvimist dokument silmas peab, küll aga suudeti tuvastada vähemalt neli originaalmaalingut katvat monokroomset värvikihti. Kahjuks on Simuna altari puhul algne, Ackermanni aegne värv säilinud vaid üksikute imepisikeste fragmentidena – ilmselt kraabiti see enne esimest ülevärvimist lihtsalt suures osas maha. Kindel on see, et altarisein oli monokroomse kattega veel 1940. aastate algul, kui Eesti puunikerduskunsti grand old man Sten Karling Ackermanni loomingut oma monograafias tutvustas (Holzschnitzerei und Tischlerkunst …., 1943) – uuringutega tuvastasime, et Karlingu raamatus publitseeritud musvalgel pildil näha olevad tumedad skulptuurid ja ornamendid olid toona veel kaetud pronksvärviga, altari korpus ilmselt aga sinakashalli tooniga. Millalgi 1940.-50.aastatel muutus altar aga taas värviliseks. Sellest tulenevalt tõstatus Simunas küsimus: millal ja kes kattis barokse altariseina uuesti polükroomiaga? Uus, üsnagi professionaalselt teostatud ülemaalimine toimus tõenäoliselt vahetult pärast II maailmasõda, mil kirikut uuesti korrastati. Loodetavasti uurimisgrupp leiab maalija-restauraatori jäljed ning saab seeläbi täpsustada veelgi Ackermanni Simuna, aga ka teiste kirikute altariseinte enam kui 300 aastast lugu.

Kokkuvõtlikult võime uuringute tulemusena öelda, et Simuna altar on üldjoontes säilitanud oma algse barokse vormi. Suuremad muudatused on toimunud altari keskosas, kuhu on algsete altarimaalide asemele paigutatud 19.sajandi lõuendmaal, ning retaabli ülemisel karniisil, kus Ackermanni aegsed skulptuurid on millalgi välja vahetanud teise meistri looming. Lisaks on altarit vähemalt neljal korral üle värvitud.

Nii nagu peaaegu kõikide, nii esineb ka Ackermanni Simuna töö juures väikesi toredaid „anomaaliaid“, näiteks Pauluse parema, raamatut hoidva käe kahekordsed sõrmeotsad. Seda seletab tegelikult tõsiasi, et 1831. aastal, kui kiriku torn süttis välgulöögist põlema ja puhkes paanika, püüti apostel Pauluse, nagu ka Peetruse kuju, hävingust päästa ning see rebiti altariseinalt alla (Nagu hiljem selgus asjata, sest kiriku ruum ei süttinud ning kahjustada sai ainult see osa kirikuvarast, mis kiirustades tule hirmus välja kanti): Pauluse sõrmed murdusid ning hiljem, et raamat kuju käest maha ei kukuks, nikerdati köndistunud sõrmedele uued otsad (ilma et raamatu kaanele jäänud sõrmeotsi oleks maha lõigatud ehk kaant silutud).

Tähelepanuvääriv on ka Pauluse kuju sees olev tühik ehk õõnsus. Keskaegsetele skulptuurimeistritele nii omast kujudeks voolitud puupakkude seest õõnestamist (nende parema säilimise eesmärgil), seni uuritud Ackermanni tööde puhul täheldatud polnud. Simuna Pauluse kuju sisse on õõnsus tekkinud ilmselt seetõttu, et ühel kokku liimitud puiduplokil (liimpuidu kasutamine, nagu korduvalt tõstatud, oli Ackermanni puhul tavaline) on olnud servas väljamurdunud oksakoht.

Simuna retaabli juures üsna kirglikke vaidlusi, a la ilus-kole, põhjustas Armastuse figuuri juurde kuuluv suure peaga lapse kuju.

Lõpetuseks tahaks tänada Simuna koguduse õpetajat, Enn Salvestet, kultuuriajakirjanikke ning kõiki teisi inimesi, kes Ackermanni tiimi lahkelt vastu võtsid ja meistri loomingu vastu huvi tundsid. Rahvarohkeim ekskursioon toimus 30. augusti õhtul, pärast rahvusvahelise Gustav Normanni orelifestivali lõppkontserti.

Vt rohkem pilte: https://muinas.artun.ee/fotod/sundmused_uritused/event_id-184

23.augustil sõitis Ackermanni uurimisgrupp suurte lootustega Kullamaale. Eesmärk oli kontrollida oma silma ja erineva uurimistehnika abil üle hüpotees, et sealses kirikus leidub Christian Ackermanni töid. Nimelt väidab kirjalik arhiividokument, et Christian Ackemann viibis 31. augustil 1682. aastal, kui pidi toimuma kohaliku pastori, Läänemaa praosti ja eesti keele uurija Heinrich Gösekeni (vt Gösekeni kohta rohkem: https://et.wikipedia.org/wiki/Heinrich_Göseken) matus, koos maalija Lorenz Buchauga Kullamaal, et anda viimast lihvi ristpalgile seatud triumfikrutsifiksile ning perepildiga epitaafile. Viimane olla valminud praosti ühe viimase soovina ja esimene olla tellinud kogudus oma õpetaja mälestuseks.

Kõnealune dokument sündis asjaolust, et Gösekeni matusepäeval puhkes kirikumõisas suur tulekahi, milles mh hävisid Tallinna Mustpeadelt laenatud lauanõud ning millest sündis vennaskonna kahjunõue Gösekeni lese vastu. Ackermannil kui õnnetuse ühel pealtnägijal tuli juhtunu kohta kohtus (veel 1687 koos Lorentz Buchau ja teistega) tunnistusi anda (EAA, f 858, n 2, s 1683 (pagineerimata, foto 1, 2)),  mistõttu ka tema viibimine Kullamaal, viibimise põhjus ja roll sündmuste käigus kirjalikult fikseeriti. „… Esimesed külalised, nende seas Juuru pastor Johannes Justus Ludwig pojaga, olid juba [matusele] kohale jõudnud ja kõhugi täis söönud, kui puunikerdaja Ackermann ja sulane Jaak õues kella ühe paiku pilgud katusele pöörasid ning korstna kõrvalt kerkivat tuleleeki märkasid. Tugeva tuule toel võttis kuiv õlgkatus kiiresti tuld ja ehkki pikk katuseredel kohe püsti aeti ja vee ning märgade riietega tuld summutada prooviti, ei olnud sellest abi ja katusele roninud kustutajad pidid varsti end ise ülepeakaela päästma. Samal ajal joosti tubadest välja asjadega, mis kätte juhtus, nagu mõned hõbekannud ja veel mõni vaagen, mille rase nõudepesija jõudis hirmuga sülle haarata. Päästetud vara loobiti varaste silma eest ära vanasse pastoraati, aga kui teist korda põlevast majast välja tormati, kerkisid suured leegid ka juba vanast pastoraadist. Keegi ei võinud enam majja siseneda ega hõbeasju, pastor Gösekeni preestrimantlit või teisi riideid ja asju päästa, tegemist oli sellegagi, kuidas lapsed ja kohkunud lesk minema toimetada. Kahe põleva maja vahel võttis tuld kaevuvinn ja nii ei jätkunud enam ka vett. Teisel pool õue süttis pruulikoda, kust õnnestus küll päästa pool tapetud härga, muud liha ja pruulimiskatel, ja siis põles ümberringi juba kõik: viljamagasin, suur heinaküün, kaks talli ja laudad. Selles kohutavas tulemöllus ja segaduses õnnestus ometigi elumajast pastor Ludwigi „kirst paljude teiste kallihinnaliste riideesemetega nagu laudlinad ja suurrätid, küll tema isiklikul abil, välja kanda …“

Ackermanni teistes toimiku dokumentides ei mainita. Ackermann ja Buchauw on andnud pealtnägijatena allkirja. Dokumendist ei selgu muud, kui et Ackermann ja sulane Jaak (Jack) olid need, kes kirikumõisa õuel esimestena korstna juurest tõusvat leeki märkasid. Järgmises lauses mainitakse, et kutsutud külalistest oli sel hetkel kohal vaid kaks pastorit, mis peaks välistama võimaluse, et Ackermann oli Kullamaal üksnes peielisena. Küllap ta ikka koos maalermeistriga kirikus askeldas.

Ometigi, hoolimata taolise kirjaliku dokumendi olemasolust, ei saa Kullamaa kiriku Kolgata-gruppi ning veel vähem Gösekeni epitaafi pidada Ackermanni tööks, isegi kui väga tahaks. Gösekeni epitaafi nikerdusstiil erineb kardinaalselt Ackermanni omast, see on maneristlik, kaugel akermannlikust püüdlusest järgida natuuri. Epitaafi juurde tellingule tõusmine, nikerdusviisi ja -kvaliteedi lähivaatlus kinnitab seda veelgi ning jätab kehtima Sten Karlingilt pärineva ja hilisemate kunstiajaloolaste poolt korratud väite, et epitaafi autoriks võib olla keegi meister Elert Thiele lähikonnast, näiteks Budewin Budeloch. Samas on selge, et Kullamaa suur Kolgata grupp ei saa pärineda Budelochilt, nagu Karling oletab – ühe aasta jooksul (mõlemad tööd pärinevad 1681. või 1682. aastast) ei saa keskpärasema meistri oskused saavutada sedavõrd kõrget kunstilist taset, mida näeb Kolgata grupi juures.

Just Kolgata-grupi kunstiline kvaliteet – juba kaugelt näha figuuride head proportsioonid ja ilmekad karakterid, samuti dünaamika ja rõivavoltide käsitlus – viisid Ackermanni-tiimi seda lähemalt uurima. Paraku, või pigem õnneks (?), andis Kolgata-grupi figuuride uurimine ja selle tulemuste esialgne analüüs oodatust teistsuguse tulemuse: tegemist ei pruugi olla Ackermanni töökojas valminud teosega: liiga erinevad on selle detailid Ackermanni teiste tööde omadest; nii väikestest puiduplokkidest nagu Kullamaa Kolgata-grupi figuurid pole kokku liimitud ükski seni uurijate töölaual olnud kujudest jne. Visuaalne võrdlus alles äsja Ackermanni-tiimi huviorbiidis olnud Koeru kiriku krutsifiksiga toob selgelt välja Kullamaa krutsifiksi meistri erinevuse Ackermannist. Kas võetud puidu- ja polükroomiaproovid võimendavad või vähendavad erinevusi, selgub laborites veel sel sügisel. Kullamaa Kolgata grupi eksperimentaalne 3D mudeldamine – Mart Viljuse juhitud drooniga – annab peatselt võimaluse panna Koeru ja Kullamaa krutsifiks virtuaalselt teineteise kõrvale.

Kuigi uurimustulemustest lõppkokkuvõtte tegemine seisab alles ees, peab tööpäeva Kullamaa kirikus pidama õnnestunuks – selleks, et õppida tundma Ackermnni, tuleb tundma õppida teisi tema kaasaegseid meistreid ning sealjuures arvestama võimalusega, et suuri kalleid puuskulptuure võidi 17. sajandil ka Eestisse importida ning Ackermannile kui kohalikule tipptegijale jääda ainult nende kirikusse ülesseadmise roll. Samal ajal, mõistagi, võis Ackermann ka ise ühtteist õppida, oma oskusi arendada (ning aidata Kullamaal seinale panna ka Gösekeni epitaafi).

Järgmisena, augusti lõpus – septembri alguses, lähebki Ackermanni tiim koos EKA tudengitega Kullamaa Kolgata grupist kaks aastat nooremat Simuna kiriku altariseina (1684) uurima, sealjuures küsides: kas selle juures leidub märke Kullamaa töö mõjust. Saame näha.

Olgu veel lisatud, et Kullamaal laiendas Ackermanni uurimisgrupp on oma tegevust veel selleski mõttes, et aitas Gösekeni epitaafi läbi valgustades  kaasa Eesti vanade, ladina- ja saksakeelsete kiriklike tekstide uurimisele. Koostöö Kristi Viidingu juhitud uurimisgrupiga jätkub loodetavasti veel edaspidi. Kiriklik maali- ja skulptuurikunst on keele(ajaloo)ga seotud (vt projekti kohta rohkem: https://www.utkk.ee/teadusprojektid/eesti-ladinakeelsete-pealiskirjade-elektrooniline-tekstikorpus/

13.-14. augustil töötas Ackermanni uurimisgrupp Järva-Madise kirikus, et viia läbi Ackermanni töökojas valminud altariseina uuringud. Tõenäoliselt 1680. aastate lõpus valminud teos on pälvinud vähe kunstiajaloolaste tähelepanu. Põhjusel, et see on suhteliselt väike, ühekorruseline ja vaid kolme figuuriga, lisaks 19. sajandil üsna igavalt valge-pruuniks võõbatud ning tagasihoidliku, Theodor Albert Sprengeli maalitud altaripildiga (1866, kunstniku hilisemad maalid Otepää ja Jõelähtme kirikus on kunstiliselt juba palju küpsemad).

Ometi, nagu ikka lähivaatluste puhul juhtub, suutis Järva-Madise altarisein uurijaid siiski üllatada.

Pärast altarilaua kattepaneeli eemaldamist ilmus selle tagant välja kivist plokkaltar, mida vaid väga vähestel meie kunstiajaloolastel-konservaatoritel on seni näha õnnestunud; Ackermanni tiimi huvitas see, kuidas altarit on retaabli tarvis kohandatud, kuidas see jämedate prusside abil on mingil hetkel kõrgemaks ehitatud ning kuidas kivist altarilaua ja puidust katteplaadi vahele on tekkinud sõna otseses mõttes kirikurottide sahver. Sahvri tihedast kasutusest andsid tunnistust tühjaks söödud viljapead ja äranäritud küünlad.

Kuigi fakt, et altariseina katva pruuni aaderduse ja valge värvikihi all on säilinud algne polükroomia, oli tänu selle 1990. aastate keskel Ennistuskojas Kanut toimunud restaureerimistöödele teada, pakkusid uued uuringud toredaid avastusi: lisaks värvile leiti altariseinalt lüstrit, kulda ja hõbedat.

Väikest Järva-Madise altariseina ehtivad figuurid on sama kõrge nikerduskvaliteediga kui Ackermanni töökojast pärinevate suuremate altariseinte omad. Eriti ilus on Kristus Võitmatu, kelle figuuri väikeseks eripäraks on see, et Kristus mitte lihtsalt ei astu maole (nagu nt Tallinna toomkiriku altaril), vaid lausa lömastab selle. Inglifiguuride juures võib aga märgata, et Ackermann on usaldanud mõne detaili väljavoolimise oma abilisele. Kas ühe ingli kuus varvast tuleneb abilise oskamatusest jalalaba nikerdada, lohakusest või hoopis soovist natuke nalja teha ja meistri kontrolliv kotkasilm proovile panna, ei saa me aga ilmselt kunagi teada. Ja võib-olla pole see tähtiski, sest hoopis olulisem on see, et tänu juba tehtud ning veel jätkuvatele uuringutele saab Järva-Madise kiriku altariseina paigutada senisest paremini Ackermanni, tema töökoja loomingu ja Eesti puunikerduskunsti ajaloo konteksti ning, et täie kindlusega võib öelda – ka väikesemõõduliste figuuride detailide liitmiseks on Ackermann kasutanud sepanaelu, mida küll palja silmaga ei näe, aga mille Maksu ja tolliameti röntgenaparatuur uurijatele paljastab.

1930.aastal kirjeldab Koeru koguduse õpetaja Hermann Johannes Ederberg väga värvikalt Koeru krutsifiksi:

Kõige suurem kunstiteos Koeru kirikus on kahtlematult suur ristikuju käärkambri ukse kohal. Ristilöödud Õnnistegija loomusarnane kuju on wäga peenelt wälja töötatud, tema näojoontesse on tundmatu kunstnik suutnud panna lõpmatu suurt lahkust ja äärmiselt rahulist olekut. Näib, et Issand parajasti on surnud ja silmad kinni pannud. Tema pale kuulutab selget õnnistust. Waewalt on Eestis teist sarnast mõjuwat ristikuju …

(H. Ederberg, Koeru koguduse minevik. 1930)

Tolleks ajaks ei ole veel ilmunud Sten Karlingi hilisematele uurijatele teedrajavat ja paljus siiani oma haardelt ületamatuks jäänud Eesti renessanss- ja barokiaegse tisleri- ja puunikeruskunsti ülevaadet (Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. 1943), milles esmakordselt seoti Koeru krutsifiks Christian Ackermanni nimega. Oma monograafias võrdleb Sten Karling Koeru krutsifiksi Tallinna toomkiriku võidukaare Kolgata gruppi kuuluva Ristilöödu kujuga (1697), pidades viimast Ackermanni mõjuväljas töötanud Hinrik Martensi ja esimest – Koeru krutsifiksi –  Ackermanni loomingu hilisperioodi ehk siis 18. sajandi alguse tööks. Milles kahe krutsifiksi erinevus täpsemalt seisneb, peab selgitama jätkuv uurimine. Uurimistöö laieneks siis ka juba Kullamaa kiriku krutsifiksile (1682), mida Karling veel Ackermanniga ei seosta, kuid mis arhiiviallikate järgi ometi Ackermanni töö peaks olla.

Tähelepanuvääriv õpetaja Ederbergi Koeru krutsifiksi 1930. aasta kirjelduses on ka koht, kus kirjeldatakse selle kunagisi asukohti. Seda enam, et kuju praegune paiknemine kooriruumi põhjaseinal tekitas meiegi uurimisgrupis küsimus: Kust kuju kuju kooriruumi seinale sai? Kas see on üldse Koeru kiriku jaoks tehtud? Kui on, siis kas ei peaks krutsifiks olema kiriku koori ja pikihoone vahelisel nn võidukaarel (nagu on see näiteks Tallinna toomis ja mitmetes teistes kirikutes)? Ederberg kirjutab:  

Wana altari ajal enne aastat 1901 seisis nimetatud ristikuju altarist kõrgemal aknaraami küljes, see asend oli igatahes ilusam ja wäärilisem. Weel wanemal ajal oli ta seal, kus suurest kirikust kantsli kohal astutakse paar astet kõrgemale altari ruumi, kõrgel põikpuul.

Tänu Ederbegi juhatusele teritasime silma ja tõepoolest! – ühelt 1896. aasta Reinhold  Guleke tehtud Koeru kiriku interjöörifotolt võib altaritaguse ida akna ees aimata krustifiksi ähmast kuju.

Mis puutub küsimusse – kas enne krutsifiksi kiriku idaakna ette paigutamist, asus see võidukaarel? – siis seda on keeruline öelda. Selleks peaks uurijad tellinguga võidukaare juurde pääsema ja järele vaatama, kas ehituskehandis on mingeid märke põikpuu kinnitusest. Ja kui neid ei ole, siis tuleks edasi kaaluda võimalust, et Christian Ackermanni nikerdatud krutsifiks paigutati kohe kiriku vana, Lüdert Heissmannile atribueeritud barokse altariseina (u 1645) kohale, kiriku idaakna ette, et suurendada liigväiksena mõjuva altariseina atraktiivsust, et anda altarile visuaalsete vahenditega suurem tähendus. Christian Ackermanni töökojas valminud altariseinte ja kantslite kujunduse varasemad võrdlused on näidanud, et 17. sajandi lõpus – 18. sajandi alguses on hakatud altariseinte kujundusele kantslitest oluliselt suuremat tähelepanu pöörama. Selle taga võis omakorda olla Rootsi uus kirikuseadus vms.