Vigala kiriku altariseina ja kantsli uuringud – ring saab täis
Interdistsiplinaarse teadusprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ väliuuringud algasid 2016. aasta sügisel Tallinna toomkiriku altariseina – Ackermanni töökoja tippteose ja Eesti imposantseima barokk-retaabli – juures ning lõppesid 5.–7. juulini 2019 toimunud töödega Vigala kiriku altariseina ja kantsli – Ackermanni loomingu ja Eesti muinsuskaitse lähiajaloo kõige problemaatilisemate objektidega.
Valdavalt pärineb altari ja kantsli praegu näha olev värvilahendus 2005. aastast – korpused, ornamendid, putod said toona uue värvkatte, 1888. aastast pärinev polükroomia säilis vaid figuuridel.
Tagantjärele on rõõm tõdeda, et üsna ootamatult ja peaaegu mitte millestki (sh olematu eelarvega) sündinud ning sõna otseses mõttes heleda entusiasmileegiga põlenud projekti uurimisplaan sai tehtud hämmastavalt adekvaatne: seda järgides ja uurimismeeskonnaga objektilt objektile liikudes (vt varasemaid blogipostitusi), muutus Ackermanni-aegne loomepraktika uurijatele aina selgemaks ning aastatega kogunenud teadmiste ja kogemuste põhjal oli Vigala kiriku altariseina ja kantsli paigutamine Ackermanni loomingu konteksti võrdlemisi kerge. Mitte, et me teaksime, mis aastal täpselt kohalike aadlike annetatud epitaafaltar ja epitaafkantsel valmisid või kes tegi nende objektide höövlitöö ning kes Tallinna maalijatest abistas Ackermanni altariseina piltide tegemisel ning retaabli ja kantsli värvimisel. Me ei tea seda ja ei saa seda kirjalike allkate puudumise tõttu ilmselt kunagi täpselt teada, aga …
Aga me teame nüüd, et Vigala altarisein sarnaneb pisidetailideni 1684. aastal valminud Simuna kiriku altariseinaga ning võime oletada:
esiteks – Vigala altarisein valmis vahetult pärast Simuna oma ehk umbes aastatel 1685–1686;
Sarnasus Simuna altariseinaga on näha nii altari terviku kui figuuride puhul.
teiseks – nii nagu Simuna, nii võis ka Vigala tellimusel Ackermannile abiks olla tisler Herman Berents, kellega Ackermann 1684. aastal oli teinud koos Tallinna Püha vaimu kiriku kella numbrilaua ehisraami ning kellega ta veel 1694.–1696. aastal koos toomkiriku altariseina tegi;
kolmandaks – Vigala kiriku altariseina kaks maali, millest alumine kujutab Püha õhtusöömaaega (1888. aastal uue maali vastu välja vahetatud, tõstetud kooriruumi seinale) ja ülemine Kristuse ristilöömist Kolgata mäel, on teinud meister H. S. Selle signatuuri taga võib olla Tallinna maalija Heinrich Starkloff, kes nagu Ackermanngi Toompeal vabameistrina tegutses. Suure tõenäosusega toimus meister H. S. töökojas ka altariseina ja kantslikorpuse ning kõigi nende juurde kuuluvate figuuride ja ornamentide maalimine.
On veel paar „selgusepunkti“, mida uurijatena kohe Ackermanni-sõpradega tahaks jagada ehk siis eelnevale lisada:
neljandaks –Vigala kiriku kantsli korpus on valminud altariseinaga ühel ajal ning kõlaräästas kümmekond aastat hiljem. Sellest annab tunnistust kolme sisustusosa – retaabli, kantsli korpuse ja kantsli kõlaräästa – ornamendi- ja nikerdusstiili analüüs: kahele esimesele on iseloomulik pahkmik- ja lillornament, viimasele ainult akantus; kahe esimesel on nikerduste lõikejoon veel pehme ja justkui voolav, viimasel eelnevatega võrreldes oluliselt konkreetsem ja teravam;
viiendaks – ja see on tõesti suurepärane näide selle kohta, kuidas barokiaegne töökoda toimis, kuidas meister oma abilisi-selle õpetas, kuidas nende oskusi-tööd kasutas: kui võrrelda altariseina Peetruse ja Pauluse kujusid samade figuuridega kantsli korpusel, siis tekib päris selge ettekujutus päeva(de)st, mil Ackermann ühe oma selliga kõrvuti töötas, ise „Suure Peetri“ ja sell „Väikse Peetri“ nikerdas ning meister suure Pauluse ja sell väikse Pauluse nikerdas.
Väikesed ja suured Paulid ja Peetrid – suured (altarifiguurid) nikerdas ilmselgelt meister ise, väikeste (kantslifiguuride) puhul on korratud kuni pisidetailideni meistri tööd, kuid pisut kohmakamalt – ilmselt nikerdas need keegi sellidest.
Ja kuuendaks – õnnelik leid – kantsli korpuse seinapoolselt keerdsambalt leitud originaalpolükroomia oma täies ilus: barokiaegne lehtkullatis, lüsterpunane ja –roheline, mis sai säilida ainult tänu sellele, et kantsel tõsteti millalgi pärast Ackermanni kirikuruumis ümber ning ülevärvijate pintslid ei ulatunud seda katma.
Õnnelik leid Vigalast – originaalses värvisäras keerdkolonett. Nüüd on meil kaks detaili, kus näeme Ackermanni-aegset maalingut, mida pole iial kinni kaetud: Vigala sammas ja Karuse puto.
Samal ajal kui uurimisrühm – kunstiajaloolased, konservaatorid, keemikud, pildindustehnoloogid, Maksu- ja tolliameti meeskond ning Eesti Kunstiakadeemia erinevate erialade bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tudengid ja mõned vabatahtlikud – töötasid Vigala kirikus, saabus Tallinnast teateid uute ja Ackermanni biograafiat täiendavate arhiivileidude kohta. Tänu Triin Kröönströmile Tallinna Linnarhiivist sai kõigile kuulutada: Ackermann jäi aastaid kestnud tülis Tallinna tislerite ja puunikerdajate ameti meistritega võitjaks ka juriidilises mõttes – ta ei põgenenud tsunftimeistrite vaenu eest all-linnast Toompeale elama-tööle, vaid läks sinna kui Tallinna kõrgeima võimu, rae tunnustatud vabameister. Vastav raeprotokolli sissekanne on iseenesest väike ja tagasihoidlik, kuid muudab suuresti meie pilti Tallinnas 17. sajandi lõpus toimunud võimuvõitlusest traditsiooniliste käsitöömeistrite ja loominguliste vabaduste eest seisvate kunstnike vahel.
Vigala meeskond oli kogu projekti kõige vägevam – ikkagi viimased Ackermanni-uuringud – kokku osales uuringutes üle 20 inimese (kellest viimasele tellingupildile jõudis vaid osa). Putod tõime kantslilt alla väärikalt – Ackermanni röntgenkotis!
Uuringutes osalesid tudengid Marge Laast, Tarmo Hook, Maria Hansar, Käthi Niman, Nele Ambos, Liisa Rita Viitung, Hannes Vinnal, Taavi Tiidor, Jüri-Martin Lepp, Kerly Ritval, Eve Ermann, Andrus Laansalu; uurijad Andres Uueni, Tiina-Mall Kreem, Anneli Randla, Hilkka Hiiop, Isabel Aaso-Zahradnikova, Peeter Säre, Priit Laatre, Aleksander Miksjuk, Signe Vahur, Riin Rebane.
Mis Ackermanni uurimisprojekti töökultuuri iseloomustab, ja on alati iseloomustanud, siis on see oskus tööd pühitseda. Sellest kolmepäevasest ja kahe ööbimisega ekspeditsioonist jääb meelde pop-up seminar üliõpilastele, mis kasvas sujuvalt üle ühislaulmiseks lõõtsa- ja kitarrihelide saatel ning sai koondnime AckerFest – maailma esimene AckerFest lahkes Kõlli talus. Varavalgeni kestnud pidu, ja seda tuleb eraldi rõhutada, ei pärssinud põrmugi järgnevat tööpäeva ega kaht avalikku ekskursiooni Vigala koguduse inimestele ja nende sõpradele. Nii nagu ikka õppisid ka seekord ekskursiooni tegijad ise midagi huvilistelt ekskursantidelt, said näiteks teada, kes on 1930. aastate algul, kui kirikus toimus põranda vahetus, kantsli figuuride käsi parandanud. Sellist infot ei saa pealinna kabinetis istudes, selleks tuleb sealt välja tulla-minna ning mitte üksnes huvipakkuvaid objekte uurida, vaid suhelda ka kohalike inimestega. Siinkohal tervitused neile kõigile ning suur tänu ka EELK Vigala Maarja koguduse õpetaja Kristiina Jõgile võimaluse eest meil oma tööd teha, originaalpolükroomiaga keerdkolonett Tallinna konserveerimisse viia (4. juulil kirikut külastanud Muinsuskaitseameti ekspertide loal) ning valmisoleku eest osa kantsli ja retaabli kujusid 2020. aasta sügisel Niguliste muuseumi näitusel „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ eksponeerida.
AckerFestil oli tõelisele festivalile kohaselt nii tõsine pool konverentsi näol, pidulik pool ilutulestikuna, kui pidune pool – kontsert varavalgeni.
Rapla kiriku kantsli uuringud ja südametemurdjast pelikan
10.–12. juunil uuris Christian Ackermanni-nimeline uurimisrühm Rapla kiriku kantslit. Taas möödus kolm intensiivset ja meeleolukat päeva, mil uurijad ja tudengid püüdsid aru saada, kui palju on kantslil „päris“ Ackermanni ja palju hiljem lisatut. On ju teada, et kantsel ehitati põhjalikult ümber ja värviti üle 1901. aastal, mil valmis Rapla uus kirikuhoone.
Kindlasti võime öelda, et kantsli skulptuurid on nikerdatud kahe erineva käekirjaga – kas keersambaid toetavad putopead on teinud Ackermanni abiline või mõni teine meister, on raske öelda, kuid need erinevad märgatavalt tüüpilistest ackermannlikest „kurva pilguga“ putodest.
Keerdsambaid toetavad eba-ackermannlikud putopead; puto põsel on näha varasem, märksa roosam nahatoon.
Seevastu evangelistide, apostel Pauluse ja Salvator Mundi kuju nikerdas meister suuresti ise. Mõned vead tulid siiski sisse: Salvator Mundi pea sai ehk keha suhtes liiga väike; Markuse üle sokliserva ulatuv tald jäi altpoolt lõpuni välja nikerdamata; Pauluse põsesarna rõhutamiseks nikerdatud lohk tuli liigagi sügav; Johannese kotka saba alla jäävat vasakut jalalaba ei õnnestunud korralikult viimistleda. Hoolimata sellest on tegemist suurepäraste skulptuuridega, mis oma iseloomult haakuvad Ackermanni hiliste töödega (Tallinna rootsi Mihkli ja Lihula kiriku kantsli skulptuurid).
Uurijad skulptuuridega kirikus sees ja kiriku ees.
Uuringutes osalesid tudengid Kateriin Ambroževits, Viiu Metsaluik, Frank Lukk, Mia-Maria Rohumaa, Aleksander Metsamärt, Maria Hansar ja uurijad Tiina-Mall Kreem, Hilkka Hiiop, Isabel Aaso Zahradnikova, Anneli Randla, Peeter Säre, Taavi Tiidor, Priit Laatre, Artur Gornischeff
Mis kujur Ackermannile pühade meeste nikerdamistöös vaheldust pakkus, oli kantsli kõlaräästa tippu oma verega poegi söötva pelikani – Kristuse armuõpetuse sümboli – valmistamine. Pelikani polnud Ackermann oma elus kunagi näinud ega linnu pikast-laiast nokast, lestadest ja siledatest veelinnusulestikust teadlik. Nii, kasutades tõenäoliselt mõnd graafilist eeskuju, on ta linnule nikerdanud väikse kõvera noka, nelja varba ja küünisega jalad ning selga lokilise kasuka. Saba ja tiivad on siiski nikerdatud selge sulestikuga. Pelikani ja ta kolme tibu alla on paigutatud pesamoodi ümmargune sokkel, mille väikeste tihedate sisselõigetega pealispind meenutas maapinda ja okstest põimitud külg mõneti Kristuse okaskrooni.
Uurimiseks toodi pelikan ja tema pojad kõlaräästa tipust alla.
Uurimisgrupp tõdes, et tisleri tööga võis Ackermann, kes oma sõnul ise höövlit kätte ei võtnud, kantsli juures rahule jääda. Isegi, kui tisler tegi üldjoontes sama, mida alati – valmistas kantsli keerdkolonettidega korpuse ja kõlaräästa konstruktsiooni, mis Ackermanni töökojas figuuride ja ornamentidega kaunistati. Omamoodi väljakutseks pidi olema korpuse aluse samba ühes selle kirsiväädiga välja nikerdamine nii, et selle tüves jääks laitmatult sile ja ornament toredalt reljeefne. Samasugust osavust oli omal ajal nõudnud ühe (praegu Hageri kiriku) altariseina keerdsammaste dekoreerimine viinamarjaväädiga – erinevate peitlite ja nugadega ettevaatlikult samba pinda töödeldes ja järkjärgult alumistesse kihtidesse liikudes.
Rapla kantsel pakkus ka algsete värvikihtide uurimisel suurt rõõmu – kantsli korpusel ja kõlaräästal tuli praeguse (ilmselt 1901.aasta ümberehitamisega seotud) värvi alt välja 2–3 kihti, millest alumine – eeldatavalt Ackermanni aegne – osutus väga rikkalikuks. Iga profiil oli kaetud eritoonilise ja -tüübilise marmoreeringuga (helesinisest-hallist roosakasbeežini), nende vahele olid paigutatud kuldsed ja hõbedased liistud; skulptuure ja akantusornamente toestavad tahvlid on olnud sinised, kuid sinise toon on praegusest pisut tundlikum ja vähem intensiivne. Sammaste kapiteelidel ja ilmselt ka akantustel on kasutatud barokile iseloomulikke helklevaid lüstertoone, mille määramisel oli abiks Keskkonnauuringute Keskuse elemendituvastuse aparaat, nn XRF.
Näiteid kantsli korpuse marmoreeringutest.
Ka skulptuuride puhul on selge, et praeguse, siiski küllalt professionaalselt teostatud värvikihi all on vähemalt üks kiht, mille ihutoonid on märksa roosamad kui praegu nähtavad ja kangaste puhul näib olevat kasutatud ohtralt kulda-hõbedat-lüstrit.
Kui kogu see fragmentaarne info kokku panna, võime ette kujutada tõeliselt edevat barokset kunstiteost.
Omaette väljakutseks osutus kantsli trepirinnatise „lahti harutamine“. 1901. aasta ümberehituse eelselt fotolt on näha, et trepp on varem jooksnud täpselt vastupidises suunas, nii et praegune ornament ja tisleritöö ei saaks kuidagi kuuluda vanale kantslile. Ometi leidsime sealt samasuguse värviskeemi nagu kantsli korpuselt ja kõlaräästalt. Kas tõesti tähendaks see, et kogu marmoreering, kuld ja hõbe pärinevad alles 20. sajandi algusest? Siiski, pärast fotode võrdlemist ja töötlemist jõudsime järeldusele, et kantsli renoveerijad on 1901. aastal suhtunud suure lugupidamisega varasemasse töösse ning kasutanud maksimaalselt ära algseid elemente. Ilmselt on nad trepirinnatis liistudeni lahti võtnud ning paigutanud uude, vastupidise suunaga trepirinnatisse maksimaalselt vanu, marmoreeringuga kaetud profiile ja liiste. Vanad akantusornamendid on pööratud külili ja mahutatud sellisel viisil rombikujulistesse tahvlitesse.
Kui 1899.aasta fotol nähtavad ornamendid “ümber pöörata” tundub, et 1901.aasta renoveerija on kasutanud ümberehitatud kantsli trepirinnatises ära nii vanad ornamendid kui profiilliistud.
Vanal fotol on näha ka tänaseks kadunud trepiportaali, millel on Juuru kantslile väga sarnane putopea.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata mahukast renoveerimisest on kantsel põhimahus nii oma ehituskehandilt kui ka viimistluselt barokne, lihtsalt varasema kihistuse peab hilisema alt ja seest üles leidma.
Suhkrutükid töös
Kõik kirikud, kõik kirikuis töötamised ja kohtumised kohalike inimestega on erinevad ja erilised. Tööpäevi Raplas iseloomustas vaikus ja muusika: kõigil uurimisrühma liikmetel oli oma kindel töölõik, mille kallal koos EKA tudengitega vaikselt pusiti; vaikuse katkestas Priit Laatre (MTA) kogu ruumi vallutanud ja südameid liigutanud lõõtsalood. Üks neist, „Ukuaru valss“, kõlas publiku soovil ka 11. juunil kell 17 alanud Ackermanni-teemalise ekskursiooni sissejuhatuseks. Järgnenud Ackermanni loomingu üldtutvustus ja lähivaatlus tõi nii mõnelegi osalejale sära silma ja seega – töörühmale rõõmu: aeg-ajalt on ikka hea tunda ja leida kinnitust sellele, et uurimisrühm käib õiget teed. Seda kinnitas ka koguduse õpetaja ja -liikmete osavõtlik abi öömaja korraldamisel ja kantsli tellijate taustinfo leidmisel: ekskursioonile järgneval päeval tõi proua Anne Unga kirikusse kaasa uurijatele huvipakkuvat ajaloolist materjali. Suur tänu EELK Rapla kogudusele!
Seekord tegi Maksu- ja Tolliameti koolitusspetsialist Priit Laatre lisaks röntgenfotodele ka akordionikontserdi.
Järgmisena, 3. juulil võtab Ackermanni-tiim ette Vigala kiriku altariseina ja kantsli uuringud.
Pettumus ja uued teadmised käivad käsikäes: Tallinna Püha Vaimu kiriku kellanumbrilaua näitel
Kõik Tallinna giidid teavad, et 1684. aastal oli Christian Ackermannil asja Tallinna Püha Vaimu kirikusse. Häda oli selles, et kirikutorni põlengus oli kiriku fassaadil olnud tunnikell ühes Adam Pampe nikerdanud ehisraamiga hukka saanud ning nüüd oli vaja uut. Uue kella mehhanism telliti kellassepp Hans Gottfried Starckilt ja tisleritöö Herman Berentsilt, aga numbrilaua nikerdaja leidmisega oli probleeme. Nimelt oli Tallinna Tislerite- ja puunikerdajate tsunfti parim meister, Elert Thiele, nüüd surnud ja ühelegi teisele tsunftimeistrile ei julgetud hästi kellanumbrilaua ehisraami nikerdamist usaldada. (Ilmselt) viimases hädas pöörduti all-linnast Toompeale elama suundunud vabameister Ackermanni poole.
Kiriku arveraamatusse läks küll kirja ainult Berentsi nimi, kes (nähtavasti) Ackermanni joonise ja juhtnööride järgi ka enamuse nikerdustööst tegi – ja seda oli muidugi ka kohati päris kohmakate figuuride ja robustse lõikejoone järgi ka näha.
Mõistagi valmistas see numbrilaua lähivaatlusel tehtud „avastus“ Ackermanni uurimisrühmale suurt pettumust, kuid andis samas ka järjekordse õppetunni: barokiaegne kunstiloome on sagedamini, kui meile tänapäeval meeldiks, kollektiivne praktika; tõelise meistri kätt võib märgata paremini tasustatud tööde puhul rohkem, vähem tasustatute juures vähem; kuulsa meistri nimega seotud kunstitööde kvaliteet võib kõikuda; meister võib piirduda vaid oma abiliste tehtud töö mõne koha viimistlemisega. Püha Vaimu kiriku kellanumbrilaua ehisraami puhul, kus vaid mõnel evangelistil on peenejoonelised näod ja peenelt välja lõigatud käed, on see just nii olnud.
Ackermanni töörühma Juuru kiriku kantsli uuringud 3.–5. juuni 2019. Üllatusi jagub
Niguliste muuseumis toimuva näituseni „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andeks“ on jäänud poolteist aastat. Võib ju tunduda, et aega uurimistööde lõpetamiseks ja tulemuste vormistamiseks on veel maa ja ilm, kuid ei! Tööde suurt mahtu arvestades tuleb valmistuda spurdiks: võtta kokku Ackermanni Juuru kantsli uuringute tulemused ning viia sel suvel läbi veel Vigala kiriku kantsli ja altariseina, Rapla kiriku kantsli, Püha Vaimu kiriku kella numbrilaua ehisraami ja Tallinna Raekoja plats 18 siseportaali uurimine.
Ackermanni töökojast Juurus kirikusse Sten Karlingi arvates 1690. aastate esimesel poolel tellitud kantsli figuuride lähivaatlus kinnitas meistri kõrget taset ja viis mõttele, et töö võib pärineda ka 1690. aastate teisest poolest. Kantsli jalaks olev Moosese kuju, korpust kaunistanud evangelistide ja maailma õnnistava Kristuse ning kõlaräästa Kristuse kannatusatribuutidega inglid ja Kristuse Võitmatu figuur on nikerdatud anatoomiliselt täpselt – kui välja arvata Ackermanni kujudele iseloomulik kõrvade puudumine. Kui Ackermanni paljude, näiteks Karuse kiriku kantsli või Hageri kiriku altari figuuride puhul võib täheldada erinevaid käekirju – meistri abilise käe mängu tulekut, siis Juuru kantsli puhul mitte: kõik figuurid, nii korpusel kui kõlaräästal on nikerdatud ühe ja kindla käega.
Teine lugu on küll kantsli keerdkolonette toetavate putokonsoolidega, mille puhul tundub, et mõned neist (3-4) on nikerdatud kellegi teise poolt ning üks (5) lisatud hiljem.
Mis aga juba palju näinud uurimisgruppi Juuru kirikus üllatas, oli kantsli figuuride 1895. aastast pärit uus polükroomia. Kantsli renoveerimine, sh ümberpaigutamine, uue trepirinnatise lisamine ja ülemaalimine oli seotud kiriku 1893–1895. aasta ümberehitamisega (E. Bernhardi projekti järgi). Nagu võib lugeda kantsli korpuse sisekülje tahvlitelt olid kantsli renoveerijateks tisler J. Johanson, maalija Kalff ja „kunstniku preili“ S. v. Kügelgen. Viimase puhul pole tegemist ei kellegi muu, kui Kügelgenide kunstnikedünastiast pärit Sally von Kügelgeniga – Eesti kunstiajaloos peamiselt portreede ja Tallinna Kaarli kiriku altariapsiidi alumise osa maalidega („Kristuse sünd“, „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Kristuse haudapanek“, 1889) tuntuks saanud naiskunstnikuga.
Kuivõrd peenelt ja kõrge kunstilise tasemega on Sally von Kügelgen katnud uue polükroomiaga Ackermanni (tookord) kahesaja aastased puusfiguurid, väärib imetlust. Seda enam, et reeglina on kahjustunud polükroomiaga baroksed puuskulptuurid 19. sajandil värvitud lihtsalt üle, kõige sagedamini valgeks või halliks, mõnikord kollaseks, pruuniks või koguni siniseks.
Sally von Kügelgen on läinud teist teed. Tema on maalinud maailma õnnistava Kristuse „elavaks“. Ta on jälginud maalides nikerdatud vormi ja seda õrnade toonimuutuste abil täiendavalt modelleerinud: põsesarnu neid roosatama pannes kõrgemaks tõstnud, silmakoopad laugude hallikaks värvimisega sügavamaks muutnud; musta peene joonega silmakontuuri rõhutanud ja pilgu ilmekust suurendanud; valge täpiga silmapupilli särama pannud jne. Lisaks on ta nii Kristuse kui teiste kujude rõivaid kaunistanud mustrite ja kullaga. Kõlaräästast krooniva Kristuse Võitmatu kuju alasti keha on Kügelgen katnud väikeste risti-rästi pintslilöökidega, käte ja jalgade puhul pikemate pintslitõmmetega, nagu töötanuks kunstnik lõuendil ja mitte puuskulptuuriga. Kust pärines Sally von Kügelgeni või talle välja käidud idee Ackermanni kantsli polükroomiat sel viisil uuendada, pole veel selge, aga üks on kindel – Juurus on Ackermanni näituse ja raamatu jaoks leitud meie kunstiajaloo jaoks midagi, mis varem on jäänud tähelepanuta.
Huvitav 19. sajandi lõpukümnendil Juuru kantsli renoveerimise puhul on ka asjaolu, et selle trepirinnatise reljeefide nikerdamise eeskujuks on võetud Tallinna Püha Vaimu kiriku kantsli (1597.a) kaks trepirinnatise reljeefi – „Kristuse sünd“ ja „Kristuse taevaminek“ ning et kolmandal reljeefil on kujutatud Juuru renoveeritud kiriku taustal vana keskaegse kirikuga taeva poole suunduvat inglit. Need on omamoodi viited Püha Vaimu kiriku kantsli „autoriteedile“ ja ajaloolise kirikuhoone pühadusele.
Mis puutub aga veel Ackermanni-aegsesse Juuru kantslisse, siis Juuru kirikukroonika (18. saj. I pool) andmetel jäi see algselt värvimata: „Kirikus on üks hea skulptori tööna valmistatud kantsel, mille õnnis meeskohtunik Reinhold Engdes kirikule kinkis, see on seni värvimata; haagikohtunik Toll von Hördel (Toll Hõreda mõisast) on lubanud kantsli ära värvida lasta.”
Seetõttu leiamegi 19. sajandi värvikihi alt ainult ühe, ilmselt siis 18. sajandi värviskeemi.
ACKERMANN MURDIS VÄLJA RAHVUSVAHELISELE AREENILE
Eesti Suursaatkond Brüsselis
Ackermanni teadusprojekti raames sündinud pilkupüüdvad röntgenlambid teevad ilma ka sisekujunduses. Erinevaid altarifiguure kujutavad valgustid on äsja uuenduskuuri läbinud interjööre ilmestamas andekale puunikerdajale igati väärilises keskkonnas, Eesti Suursaatkonnas Brüsselis. Lampide autoriks on Peeter Laurits, Ackermanni kujude röntgenülesvõtted viis läbi Maksu- ja Tolliamet Priit Laatre juhtimisel. Saatkonna sisekujunduse tegi Tiiu Truus.
Uued arhiivileiud. Kes ikkagi on Tallinna toomkiriku kantsli kõlaräästa teinud?
Sten Karlingi 1943. aastal avaldatud uurimuse kohaselt valmistas Christian Ackermanni tehtud Tallinna toomkiriku kantslile (1686) pärast selle ümbertõstmist 1726. aastal kõlaräästa uue põlvkonna puunikerdaja Johann Valentin Rabe. Triin Kröönströmi Tallinna Linnarhiivist „leitud“ arhiividokument aga näitab, et ajavahemikus 1724–1726 on toomkiriku kantsli ja toolide juures tehtud tööde eest palka saanud kujur Salomon Zeltrecht ja maalija Johann Heinrich Fick (TLA. 237.1.143, 1.02.1726). Mõlemad mehed on olnud umbes samal ajal seotud ka Kadrioru lossi peasaali kaunistamisega – Zeltrechtilt pärinevad keiserliku suvelossi peasaali stukist kuulsuse geeniuste skulptuurid, lillevaasid, keisri ja keisrinna nimetähtede kartušid jms. Ficki tööks on peetud lossi merepoolses tiibhoones säilinud laemaale.
Uus arhiivileid esitab Ackermanni uurimistöögrupile uusi küsimusi ja tööülesandeid. Tööpõld laieneb, lisaks Ackermanni loomingule tuleb nüüd üle vaadata Rabe ja Zeltrechti pärand ning natuke tegeleda ilmselt ka Fickiga.
Zeltrechti, oma aja parima Tallinnas töötanud kujuri kaasamine toomkiriku kui Eestimaa kubermangu tähtsaima luterliku kiriku kaunistamisse tundub igati loogiline. Toomkiriku kantsli kõlaräästa figuuride võrdlus Rabe Hageri kiriku altariseinale (samuti esmalt Ackermanni töö) nikerdatud figuuridega seab tema autorluse esimese juures juba praegu küsimärgi alla. Kindlast seisukohta Ackermanni tiim toomi kantsli kõlaräästa, ja mitte ainult – tegelikult ka 18. sajandil uuendatud trepirinnatise osas –, siiski veel ei võta. Elame/töötame edasi, näeme! Intriig on igatahes õhus.
Ja on hästi tore, et sellest saavad osa ka EKA tudengid, kes toomi kantsli konserveerimisse ja uuringutesse on kaasatud.
Alustasime Toomi kantsli konserveerimistöödega
Ackermanni uurimisgrupp on ringiga – Tallinna rootsi Mihkli, Karuse, Lihula, Martna, Türi, Hageri, Koeru ja Simuna kirik – tagasi Tallinna toomkirikus! Seekord on tellingud ümber Ackermanni töökojas valminud kantsli korpuse (1686) ja Johann Valentin Rabe töökojas tehtud kõlaräästa (1720. aastad). Eesmärk on viia läbi kantsli uuringud ja konserveerimine: esimene eeskätt, et leida vastus küsimusele, kui palju Ackermanni kantslit pärast selle ümbertõstmist (kiriku pikihoone lõunalöövist võidukaare põhjaküljele) on muudetud; teine, et enam kui 330-aastast kantslit puhastada ja kinnitada, eriti kõlaräästa figuuridelt ja kirjaväljadelt lahti löönud polükroomiat.
Ülevaate tehtud ja eesootavatest töödest andsime 19. oktoobril ka Toomkiriku ajalookonverentsil „Meie lipud“, esitledes suure lustiga Ackermanni nikerdatud lippudega Kristus Kõigevõitja kujusid Eesti erinevates kirikutes.
Samal ajal, kui alustasime kantsli konserveerimistöödega, luges Triin Kröönström Tallinna Linnarhiivis Eberhard Gutslaffi kirja August Hermann Franckele (Reval 10.07.1724 (AFSt/H A 178 : 91)), kus on kantsli ümbertõstmisest kenasti juttu:
“Meenub olukord Rootsi ajal, kui paljud tahtsid Toomkirikus kõike muuta, tahtsid kantsli kusagile teise, mugavama koha peale panna, aga selleni ei jõutud kunagi. Nüüd aga, enne härra Mickwitzi saabum…ist tehti ühe nädalaga kõik ära, et ka lihtsad inimesed ütlesid: nüüd on Toomkirikus kõik ümber pööratud. Selle peab härra Mickwitz ära kannatama, et uus kantsel ka hõbetatud ja kullatud saab, nii nagu ka meie juures Pühavaimu kirikus aasta eest, just enne minu ordinatsiooni tehti, kui üks raehärra kantsli üle hõbetada ja kullata lasi. Andku Jumal nüüd ka sellist kuldset evangeeliumit ja kuldseid jutlusi Jeesuse vaimus sellest kantslist, et inimesed saaksid jumalikult kuldset tõde kuulates välise unustada.”