Christian Ackermanni elukoht Toompea eeslinnas on tuvastatud

Kui valgega märgitud rada on Uus tänav (tänapäeval Paldiski mnt), siis võib ringiga märgitud olla Ackermanni maja. Mõistagi on see kirjanduslik üldistus, kuna majad kaardil on illustratiivsed, kuid majade tüübid võivad olla reaalsed, kaardi autor Johan Holmberg elas ise samuti Tõnismäe piirkonnas. Väljalõike vasakus servas asuv Westmanni kõrts oli mööda Paldiski mnt edasi, peaaegu Toompea eeslinna ja Kristiine piiril. Esiplaanil on 1672. aastal soomlastele ja sõduritele ehitatud ristikujuline (Soomes sel perioodil tavapärane) puust kirik. Väljalõige Johan Holmbergi kaardist, 1689 (?) (RA, EAA.1.2.C-III-2).

Väheste andmete põhjal on olnud põhjust oletada, et puunikerdajast vabameister Christian Ackermann asus peale Tallinnast lahkumist 1679. aasta lõpus koos perega elama Toompeale ning elas seal kuni Toompea tulekahjuni 1684. aastal.

Tema edasise elupaiga kohta oleme arvanud, et see asus Tõnismäel. Nimelt just Tõnismäel ilmub ta välja 1705. aastal sõjaväelaste majutamise tarbeks koostatud majaomanike nimekirjas maja nr 50 üürnikuna.

Fragment Tallinna lähiümbruse situatsiooniplaanist, 1698(?).

Maja asukoha määrasime oletades selle sama nimekirja alusel. Toompea eeslinna kinnistute ja kruntide loendamisel alustati ikka Tõnismäe kiriku kvartalist. (1672. aastal püstitati ilmselt kunagise Antoniuse kabeli asukoha lähedusse ristikujuline puust kirik soomlaste ja sõdurite jaoks, mida nimetati Kaarli kirikuks). Nii ka selles nimekirjas on esimesena kirjas kiriku juurde kuuluvad hooned, köstrite majad ja soome pastoraat – mis ilmselgelt osundab nende asukohale praeguse Tõnismäe, Hariduse ja Pärnu maantee vahel – ning sellele tuginedes arvasime, et samuti nimekirja eesotsas olev Ackermanni maja on kusagil lähikonnas.

Johan Holmbergi plaan Toomhospidali kvartali kruntidest, 19. august 1689 (RA, EAA.1.2.834).

Värske arhiivileid, milleks on ühe Tõnismäe kvartali plaan 1689. aastast ja sellel antud kruntide omanike nimekiri, näitab aga veenvalt, et esimeste kvartalite järel ei kantud majutusnimekirja mitte seal samas kõrval olevate kvartalite maju, vaid nö tähtsuselt järgmine, milleks oli Toomhospidali kvartal Tõnismäe all.

Plaani koostamisest 1705. aasta majutusnimekirjani möödus 16 aastat, kuid siiski olid mitmed 1689. aasta plaanil märgitud Toomhospidali kruntide omanikud (kruntrentnikud) või nende lesed märgitud ka 1705. aasta majutusnimekirjas ning sarnases järjestuses – päripäeva ümber kvartali. Nii selgubki, et majutusnimekirjas majas nr 50 elav puunikerdaja Christian Ackermanni elukoht paigutub plaanil krundile nr 7 ehk 1689. aasta plaani järgi Matthias Bachile kuulunud krundile. Maja asus krundil, mis on tänapäeval aadressil Paldiski maantee 1/ Toom-Puiestee 23.

Kvartali põhjapoolsem, Paldiski maantee ääres asunud Matthias Bachi krunt nr 7, oli teistest 3–4 korda suurem (umbes 2000 ruutmeetrit). Tema kruntrendi suurus olnuks krundi suuruse järgi arvestuslikult umbes 30 riigitaalrit aastas, aga ta oli 1689. aastal kruntrendist vabastatud, kuna ta oli „pime ja väga vaene“.

Matthias Bach oli puunikerdaja Christian Ackrermanni naise Anna vanema õe Maria mees. Maria oli Toomkodanik Matthias Bachiga abiellunud pärast oma esimese mehe surma 1676. aastal. 1679. aastal puhkenud tüli käigus kaotas Maria mees nägemise. Tema juurde majutatud kapten Heinrich Carl von Buxhoeveden (+8.12.1685) oli talle kruusiga vastu nägu löönud, nii et ta ühest silmast pimedaks ja teisega vaid õige pisut nägema jäi. Hüvitiseks sai Bach oma käsutusse krundi koos paari talupojaga Buxhövdenile kuuluvast Palivere mõisast. See tagas lasterohkele perele esialgu napi, kuid stabiilse sisstuleku. Lisaks oli Bachil õigus õlut pruulida ja ta müüs õlut ka toomhospidalile. Matthias Bach oli tubli kohtuskäija. Ta esitas muuhulgas kaebuse Christian Ackermanni vastu, kaitstes oma naise Maria ja nende majas elava Anna Martensi noorema õe Catharina õigusi nende vanemate pärandi asjus. Martensite päranditüli õdede vahelisi suhteid ilmselt täielikult ei rikkunud. Kaks aastat hiljem 13. veebruaril 1691 sündinud Christian Ackermanni ja Anna Martensi tütre Maria ristiemaks oli lapse tädi Maria, „pimeda Bachi naine“– nagu teda siis Toomkiriku kirikuraamatus nimetati.

Ei ole päris selge, millal Bach selle krundi oma käsutusse sai. Võrreldes kahte plaani (Waxelberg 1678 ja Holmberg 1689) näib kvartal selles ajavahemikus olevat täiesti uueks saanud. Teistsugune kruntide jaotus, teised isikud omanikeks – ehk võib arvata, et kvartali jagamine ja ka hoonestamine leidis aset 1680. aastatel. Kas see oli seotud Toompea tulekahjuga, kindlustuste ehitusega ja selle tarvis ümbruse korrastamisega, mõisate reduktsiooniga vms – ei ole võimalik hetkel oletada. Aga selge on, et hiljemalt 1689. aastast kuulus krunt Matthias Bachile, kes seal nähtavasti sel ajal ise ka elas ning järgnevatestki aastatest on mitmeid kaebusi ja sekeldusi, mis lubavad arvata, et ta elas jätkuvalt Toomhospidali kvartalis.

Selge ei ole ka see, millal Bach sellest majast lahkus ja millal Ackermann sisse kolis. Ackermanni abikaasa Anna Martensi perekonna päranditüli materjalide põhjal võib öelda, et Matthias Bachi ja Maria Martensi juures elas 1689. aastal pigem perekonna kõige noorem tütar, Anna ja Maria õde Catharina, kes sel ajal oli veel vallaline. Järelikult pidi Christian Ackermann elama kusagil mujal – paraku pole hetkel võimalik selle kohta mingeid oletusi teha. Matthias Bachi majja võis Christian Ackermann kolida alles sõja ajal, võimalik, et 1704. aastal, kui sai selgeks, et Matthias Bachile kuulunud talupojad Palivere mõisas on tema krundilt lahkunud (vist sõjaväkke) ja perekonnal ei olnud enam ka väikest püsivat sissetulekut, mis võis sundida oma maja välja üürima.

Christian Ackermanni maja majutusnimekirjas, (TLA.230.1.Aa 100).

1705. aasta Toompea eeslinna majutamisnimekirjas (TLA.230.1.Aa100, leht 12) on number 50 all märgitud: Puunikerdaja ja üürnik majas Christian Akermann; üks soe elu- ja töötuba 3 sülda pikk ja 2,5 sülda lai (5,3 x ja 4,5 meetrit), väike külm kõrvalkamber. Siin majutub 2 allohvitseri de la Gardie rügemendist ja 3 tragunit härra kapten Virgini (kompaniist), Need tuleb välja võtta ja nende vastu 8 meest sisse panna.

Nimekirjast ei selgu, kes oli maja omanik, kellele Ackermann üüri maksis.

Aasta või paar hiljem on Ackermann majast Tõnismäe-all lahkunud ja tema asemel märgitakse maja elanikuna kangur Peter Bergi, kes oli arvatavasti järgmine rentnik. Kuhu asus elama Ackermann, kes 1707. aasta suvel veel kindlasti Tallinnas oli ja Rootsi-Mihkli kirikust kantsli nikerdamise eest tasu sai, teada ei ole.

Paraku suutsime uute leidudega fikseerida tema maja täpse asukoha, milleks on krunt, mis tänapäeval asub Paldiski maantee 1/ Toom-Puiestee 23 krundil, kuid saime ka teada, et kirjeldatud majas elas ta lühikest aega ning teada saime ka seda, et meil puudub teadmine tema elukohast aastatel 1684 – u. 1704. Endiselt ei tea me, kuhu ta asus elama peale Toomhospidali kvartalist lahkumist. On küll mõningaid andmeid, millest võiks järeldada, et Ackermann asus elama all-linna linnamüüride vahele, kuid need andmed on üpris kaudsed ja midagi täpsemat me ei tea. Tuleb tõdeda, et uue leiuga tuli teadmatust justkui juurde, kuid samas on selgus siiski suurem.

Täpsemalt allikatest ja piirkonnast, kus Ackermann elas Tallinna Linnaarhiivi blogis.

Triin Kröönström, Kalmer Mäeorg

2 päeva ago

Ilmunud on Ackermanni monograafia

Autorid: Tiina-Mall Kreem, Triin Kröönströn, Isabel. Aaso-Zahradnikova, Hilkka Hiiop, Anneli Randla
Tometaja: Anneli Randla
Kujundaja: Andres Tali

4 nädalat ago

Eelnäitus Ackermanni kodukirikutes

Oleme Ackermanni “kodukirikutesse” jõuludeks üles seadnud posterid, mis selgitavad altariseinte ja kantslite kujude puudumist: need on viidud Nigulistesse väljanäitusele. Kokku saab Nigulistes näha 60 Ackermanni töökojast pärinevat skulptuuri.

Ilus on näha, et sellega on juba algus tehtud “võrgustiknäitusele”, mida plaanime suvel Ackermanni-kirikutes kohapeal, kui kujud tagasi koju jõuavad. Sest lõpuks on ju oluline, et inimesed läheksid kunstiteoseid imetlema nende päris kontekstis ja keskkonnas – Eestimaa kirikutes.

Neis Eestimaa paikades paiknevad Ackermanni tööd:

1 kuu ago

Koeru Krutsifiksi teekond EKAst Nigulistesse näitusele


Nii jõudis Koeru Krutsifiks vahetult enne näituse avamist Eesti Kunstikadeemiast Nigulistesse – lõbusa protsessioonina läbi Tallinna vanalinna.

Ja nii näeb see välja Niguliste väikese kabeli seinal kõrvuti sama meistri maalitud “Püha Õhtusöömaajaga”.

2 kuud ago

“Püha Õhtusöömaaeg” enne ja pärast konserveerimist

Mõned pildid Tallinna Linnamuuseumi “Püha Õhtusöömaaja” maalist ja Koeru Krutsifiksi ristipuu maalingutest enne Niguliste näitusel eksponeerimist.

Selline nägi välja Koeru Krustifiksi Evangelisti-maalingute autori Linnamuuseumist pärinev teos enne konserveerimist (vasakul) ja selline näeb välja pärast mustusekihi eemaldamist (paremal).
Võrdluseks Koeru Krutsifiksi ristipuu otstelt avanenud Evangelistide kujutised – sarnasus “Püha Õhtusöömaaja” lõuendmaaliga on ilmselge.
3 kuud ago

Toomkiriku altariseina ja kantsli kujud punasel vaibal

Toomkiriku kujud altariruumi punasel vaibal.

Täna püstitati Tallinna toomkirikusse taas tellingud, aga see kord tavalised (mitte sellised disaintellingud, nagu 2016. aastal) ja selleks, et Ackermanni nikerdatud barokk-skulptuurid altariseinalt ja kantslilt maha võtta ning Niguliste muuseumi näitusele viia. Rassimist, aga ka hirmu – et keegi, ei inimene ega pühak(ukuju), alla kukuks – oli palju. Aga lõpp hea – kõik hea, nagu kinnitab ka apostlite, evangelistide, Kristus Võitmatu ja Maarja-Magdaleena vahel istuva Toomkoguduse hea õpetaja, Arho Tuhkru, rõõmsalt rahulolev ilme. Suur ja soe tänu kõigile, kes kaasa aitasid!

Nõnda nad alla tulid.

Kõik need Chrsitrian Ackermanni kujud, ühed kaunimad meistri loomingus, osalevad ülehomme, 23. novembril toimuval Toomkonverentsil “Jumala kirkuse näitelava”. Täpsemalt – kujud seisavad Hilkka Hiiopi ja Tiina-Mall Kreemi ettekande  „Hetk ja meeleolu enne näitust Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ keskmes ning auväärt publikul on võimalik neid näha sõna otseses mõttes külg-külje kõrval ja silmast-silma kirikus, mille kirgastamiseks nad on loodud.

Näitus Niguliste muuseumis avaneb publikule 6. novembril 2020.

3 kuud ago

Viimased maakirikute kujud Nigulistes: Vigala, Türi, Simuna, Järva-Madise

Järva-Madise, Simuna ja Vigala skulptuurid Nigulistes.
Taavi Tiidor ja Villu Plink võtavad Türi altariseinalt alla Moosese ja Kristuse käega Ristija Johannese.
Naissoost demontaažibrigaad (Mia-Maria Rohumaa, Tiina-Mall Kreem ja Hilkka Hiiop) võtab alla kauneid Vigala ja Simuna daame.
Kõik kujud koos Rode altari taga.

Mia-Maria Rohumaa, Ackermanni tiimi liikme ja Niguliste hardusprogrammide kuraatori emotsioon ja kommentaar:

VAATEID ACKERMANNI TIIMI KOGUMISRETKELE AUTO TAGUMISELT ISTMELT, RISTIJA JOHANNES KÕRVALT

Mida võtta kaasa kogumisretkele? Telefon, arvuti, nuga. Kaks jopet – kes teab. Maakirikud on rõsked ja oktoobri lõpp on krõbe. Veepudel. Kohvi saab bensiinijaamast.

Tanklakülastajad imestavad – kes on need kuldseks tembeldatud pluusidega tegelased ja miks nad kell 10 hommikul kirglikult ja läbisegi räägivad inglitest ja tellingute transpordist. Kui nad vaid teaks, et õhtul sõidab see seltskond linna tagasi puidust inglite ja bussitäie barokkskulptuuridega!

Esimene peatus on Vigala kirik.

Vigalast saame mõned voorused, paar Peetrust ja Paulust, Kristus Võitmatu ja ansamblitäie putosid. On näha, et Ackermanni-tiim on harjunud koos tegutsema. Vähem kui tunni ajaga laotakse tellingud, tuuakse altariseinalt ja kantsilist alla skulptuurid, võetakse tellingud taas maha ja kantakse bussi. Samal ajal pakitakse skulptuure mullikilesse nagu suleteki sisse – sõrmed külmetavad ja hea meelega poeks ise sellisesse pilvekesse. Selle asemel lööme autole hääled sisse ja võtame suuna Türile, kevadpealinna.

Türi kirikust tulevad meiega Ristija Johannes ja Mooses, kuid oh häda! Johannes (see sama, kellel on kolm küünarnukki), ei taha kuidagi autosse mahtuda. Ent viis pead on ikka viis pead ja üheskoos saadakse apostel turvaliselt Hilkka auto tahaistmele.

Selle retke alapealkiri võiks olla “Reis ümber maailma”: Türilt Simunasse sõites hakkab tunduma, et on võetud nõuks vabariigile ringi peale teha. Autos veedetud tunnid ei lähe aga raisku, vastupidi. Kui Hilkka on roolis, istub Tiina-Mall ta kõrval telefoni, arvuti ja kahe märkmikuga. Maantee-kontor missugune!

Mina kohtusin Christian Ackermanniga esimest korda paar aastat tagasi suvesoojas Simunas. Nüüd on Ackermanni skulptuurid ka mulle igapäevaseks nähtuseks saanud, aga taaskohtumine Simuna kaunitaridega (eriti armastust saatva lapsukesega…) oli rõõmustav.

Taavi abiga astusid altariseinalt alla Usk, Lootus ja Armastus, kusjuures suurim neist kolmest on teadagi… Mullikilesse mähitud figuurie bussi juurde kandes tõdesime, et siin läheb kitsaks.

Enne autosse istumist kuulsin, kuidas Hilkka ütles telefoni: “…meie eesmärk on ju siiski Kristus maha võtta.” Jajah, eesmärgid olgu ikka suurejoonelised.

Järva–Madise kiriku ees seistes tundus, nagu oleksime maastikumaalis. Õhtuvalgus, roosatriibuline taevas ja käratsevad rändlinnud lõid sobiva tausta meie lõbusale külmetavale seltskonnale. Hiljem selgus, muide, et sooja oli täpselt üks kraad. Pakkisime päeva viimaste inglite tiibu erilise helluse ja hoolega ning asusime koduteele. Vahepeal oli pimedaks läinud ja põnev oli mõelda, et tunni pärast on Nigulistes koos seninägematu hulk Ackermanne!

Epiloog: täna hommikul pakkisime Merikesega eilse saagi lahti, nüüd on Niguliste kooriruumis rivis 40 Ackermanni skulptuuri. Vaatepilt on muljetavaldav. Küllap oleks Ackermannil endalgi huvitav oma elutööd nõnda ritta seatuna vaadata.

3 kuud ago