Kes oli Christian Ackermann?

Christian Ackermann oli Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja.

1670. aastate esimesel poolel Tallinna jõudnud Ackermann sündis Königsbergis (Kaliningrad), sai seal esmase väljaõppe ning suundus õpi- ja rännuaastateks Danzigi (Gdańsk) sealt edasi Stockholmi ja Riiga.

Tallinnasse jõudes oli ta väljaõppinud kujunikerdaja sell ja otsis oma oskustele vastavat elu- ja töökohta. Oma koha leidis ta hiljuti lahkunud puunikerdaja-tislermeistri Elert Thiele lese majas Olevimäel (Olevimägi 4). Vähem kui aasta pärast vana meistri surma abiellus Christian Ackermann Thiele noore lese Anna Martensiga, kes oli selleks ajaks temast juba lapseootele jäänud. Laps sündis septembris, viis kuud peale laulatust, mis teenis kogukonna halvakspanu. Lisaks pahandas Ackermann kohalikke käsitöölisi sellega, et keeldus astumast tisleriametisse, mille liige oli olnud tema eelkäija Elert Thiele.

Miks puhkes Ackermanni ja tisleriameti vahel tüli?

Tisleriameti silmis oli Ackermann sisserännanud isik, kes abiellus sellina meistri lesega, päris meistri töökoja, ametisse astuda ei kavatsenud, tal sündis enne laulatust eostatud laps – kõik see oli kehtivate tavade jäme rikkumine. Kui Ackermann palgati tööle Niguliste kirikusse ja ta kutsus endale abilise Riiast, algatas kohalik tisleriamet Ackermanni vastu kohtuasja, mille käigus nõudis raelt, et sissetungijast pööningujänes (nii nimetati tsunftist väljaspool töötavaid meistreid) saaks karistatud. Ackermanni tislerite pahameel ei heidutanud, vaid ta asus võitlema oma õiguste eest.

Ackermann ilmselt teadis, kui palju on tema töö kohalike meistrite omast parem ega soovinud tsunftile alluda. Ta teatas ülbelt, et kohalikud meistrid ei tea puunikerduskunstist midagi ning ei ole ka pädevad tema tööde kvaliteeti hindama. Tsunftimeistrid süüdistasid Ackermanni ülbuses ning kaebasid, et Ackermann käitub, nagu oleks ta kuulus antiikskulptor Pheidias.

Tsunftile üllatuseks asus raad Ackermanni poolele, kirjutades 9. märtsil 1677. aastal alla otsusele, mis lubas Ackermannil töötada vabameistrina, palgata selle ja neid ka mujalt Tallinna kutsuda.

Milliseks kujunes vabameister Ackermanni edasine saatus?

Tüli tisleritega oli lahenenud, aga Ackermanni ähvardasid tema eelkäijalt Elert Thielelt päritud võlad. Tema honorarid oli esialgu veel käsitöölise honorarid ning neist ei piisanud, et toime tulla päritud kohustustega. 1679. aastal müüs Ackermann oma maja maha ja asus elama Toompeale. Tema kuulsus kasvas ja töövõimalused avardusid. Samas sündis perekonda juurde lapsi ja suuremad tellimused sundisid rohkem abilisi palkama ning majanduslik kitsikus oli endiselt osa Ackermanni perekonna argipäevast. Kui 1684. aastal Toompea ära põles, hävines ka Ackermanni vara ja töökoda ning taas tuli meistrile endale uued elu- ja tööruumid leida.

1705. aastal leiame Ackermanni elamas Tõnismäel, kus tal oli ka töökoda. 1707. aastal on ta sellest majast lahkunud, kuid paikneb siiski kusagil ümbruskonnas. Suvel on ta olnud oma ametikaaslase lapse ristiisaks ja saanud tasu Rootsi-Mihkli kiriku kantsli nikerdamise eest.

Mis sai Christian Ackermannist ja tema perekonnast?

Mis sai Christian Ackermannist pärast 1707. aastat, on teadmata. On arvatud, et ta oli kuni 1710. aasta katkuni Tallinnas ja tegi katku ajal veel Niguliste kiriku pastori Johann Gottfried Stecheri epitaafi. Võib oletada, et ta suri koos oma naisega katku, mille elas üle vaid viiendik linnaelanikke. Hilisemast ajast ei ole vabameister Ackermannist ja suuremast osast tema perest mingeid teateid. Perre sündinud kümnest lapsest üks oli Tallinnas elus veel katkujärgsel ajal, kolme isiku puhul võib oletada, et nad olid Ackermanni järeltulijad, kuid päris kindlalt elas edasi üksnes Christian Ackermanni looming.

Põneva oletuse Ackermanni järeltulijate edasise saatuse kohta on välja pakkunud Sten Karling. Ta on oletanud, et 1737. aastal Hannoveri õukonna kujuriks saanud Christian Ackermann võis olla Tallinna kujuri poeg, 1681. aastal sündinud Christian Ackermann noorem. Christian ees- ja Ackermann perekonnanimena on saksa keeleruumis küll väga levinud, kuid konkreetsete vastuargumentide puudumise tõttu pole põhjust Karlingi oletust ümber lükata.

Mida on teada Ackermanni töökodadest?

Christian Ackermann tegutses vabameistrina enam kui kolmkümmend aastat (1674 – u 1710). Selle aja jooksul on tal olnud vähemalt kolm töökoda, üks Tallinna all-linnas, teine Toompeal, kolmas Tõnismäel.

Kus asus Ackermanni esimene töökoda?

Esimese töökoja sai Ackermann abielludes tsunftimeister Elert Thiele lese Anna Martensiga. See asus Olevimägi 4. Nagu näitab surnud Thiele varaloend, oli töökoda rikkalikult sisustatud ja vähemalt esialgu oli Ackermanni kasutada suurejooneline valik tolle aja tööriistu (puurid, höövlid, saed, kirved), tööpinke (lõikamispingid ja kruupingid) ja kõikvõimalikke töövahendeid alates liimist ja kruvidest. Paraku ei jäänud tööriistad Ackermanni valdusesse pikalt, tüli käigus tisleritega võeti tööriistad ära ja vaid üksikud esemed jäeti talle alles. Hiljem sundis raad kohalikke tislereid tööriistu välja maksma, kuna need olid osa Thiele pärandiprotsessist ja kuulusid kõigile pärijatele, kelleks olid lisaks lesele Thiele lapsed esimesest abielust.

Ackermann sai Thiele majast endale lisaks majatarvetele ja riietele küllalt suures koguses ja suure rahasumma eest (20 riigitaalrit) puitu (tamme ja pärna pakke ja pärna laudu). Tööriistu sai ta vähe, osad neist on lahti seletamata mainitud lihtsalt „tööriistad“, mida oli siiski suhteliselt suure summa eest (3 riigitaalrit), lisaks sai kaks lõikepinki (2 riigitaalrit), liimi ja ühe viili. Ackermann sai enda kasutusse ka Thielest jäänud mustrilehed ja gravüüri, mida puunikerdajad kasutasid eeskujuna.

Mida on teada Ackermanni teise ja kolmanda töökoja kohta?

Teise töökoja seadis Ackermann sisse 1679. aasta lõpus või 1680. aasta alguses Toompeal. Tõenäoliselt võttis ta oma varasemast töökojast kaasa kõik Thiele pärandusest saadud ja tema enda poolt vahepealsetel aastatel juurde hangitud tööriistad. Tema maja ja töökoja uus omanik oli prantsuse keele õpetaja ja sadamavaht, kes ei vajanud nikerdaja ega tisleri tööriistu. Ei ole päris täpselt teada kus Toompeal Ackermanni töökoda asus, kuid kuna see põles ära 1684. aasta tulekahju ajal, siis pidi see olema Toompea müüriga piiratud alal.

Kolmanda töökoja rajas Ackermann Tõnismäele. Maja asus kusagil praeguse Tuvi tänava kandis või jäi tänase Eesti Rahvusraamatukogu idaserva alla. Selle maja kohta on 1705. aastast säilinud täpsem kirjeldus. Ackermann elas majas nr 50 üürnikuna, seal oli üks soe tuba ja töötuba, mis oli samuti köetav, lisaks oli majal üks väike tuba, mida kütta ei saanud. Suur tuba oli ligikaudu 6×5 meetrit. Maja oli palkidest, laud- või mätaskatusega ning oli elamistingimuste poolest sarnane teiste ümbruskonna majadega. Ackermann töötas sageli kodus, ka suurte objektide kallal, tavapäraselt töötas ta koos selli ja õpipoisiga, aga suuremate tööde juures võis abilisi olla rohkem. Pidevalt elas meistri juures üks või kaks selli ja sama palju õpipoisse. Võib arvata, et tema elamine oli esmajoones kujuritöökoda ning elamise ruumi pidi arvukas perekond leidma tööks vajalike esemete vahel.

Milline on Ackermanni tööde ring?

Ackermannile on stiili järgi omistatud umbes 20 puunikerduskunsti teost. Suurem osa säilinud töid on olemuselt kirikukunst (erandina siseuks Höpneri majas).

Dokumentaalselt on Ackermanni autorlus leidnud kinnitust üksikute tööde juures:

  • Tallinna toomkiriku altarisein: säilinud on leping Ackermanni palkamise kohta.
  • Märjamaa kiriku altar: säilinud on Ackermanni kiri võlausaldajale, kus ta mainib, et kui ta Märjamaa altari valmis teeb, saab võimaluse võla ära maksta.
  • Johan Andreas von der Pahleni vappepitaaf Tallinna toomkirikus: säilinud on leping.
  • Rootsi Mihkli kiriku kantsel: vastav sissekanne on kiriku arveraamatus.

Lisaks on dokumentaalseid andmeid veel mitme töö kohta, mille väljanägemisest meil igasugune kujutlus puudub (hävinenud ja ei ole säilinud ka fotot).

  • Haljala või Rakvere kiriku altarisein ja kantsel: säilinud on kaebus töödega venitamise pärast.
  • Heinrich von Thiereni vappepitaaf Tallinna Niguliste kirikus: sissekanne kiriku arveraamatus.
  • Antoniuse kabeli uks Tallinna Niguliste kirikus: sissekanne kiriku arveraamatus.
  • Orelisein Tallinna Niguliste kirikus: mainitud Elert Thiele pärandivaidluse dokumentides.
  • Tõld major von Henninghausenile: tõldsepp Tobias Heideli kiri tööde venimise kohta.

Ackermanni ja tema töökoja tippteoseks on Tallinna toomkiriku altarisein (1694–1696). Tegemist on Eesti kõige suurema ja huvitavama ikonograafilise programmiga altariseinaga, mis valmis põlengujärgse taastamise käigus selle hetke kõige olulisemasse Eestimaa kirikusse. Stiilikriitiliselt on Ackermannile omistatud ka Tallinna toomkiriku kantsli korpus ja Kolgata grupp.

Teistes Eestimaa kirikutes on Ackermannile omistatud: Hageri, Järva-Madise, Martna, Türi, Simuna ja Vigala kiriku altarisein, Juuru, Karuse, Rapla jmt kiriku kantsel, Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud ning mõned üksikuina säilinud skulptuurid.