Ackermanni-ekspeditsioonid jätkuvad. Selle suve esimeseks uurimisobjektiks on Hageri kiriku altarisein, mille vanemad, 1710. aasta kiriku põlengu eelsed osad pärinevad Ackermanni ja 1731. aastal valminud osad oletatavalt Johann Valentin Rabe  töökojast. Kolmas ja neljas “kihistus” pärinevad 19. sajandist, mil altarisein kahel korral ümber kujundati: esimest korda 1851.aastal, kui varasema puitalusel kesktahvli asemele pandi Carl Sigismund Waltheri lõuendil õlimaali ning teist korda 1892. aastal, kui barokne altarisein toodi uude kirikusse ja sellele paigutati suureformaadiline Rudolf von zur Mühleni õlimaal.

Seda kõike teadsime juba enne, ja ka seda, et 19. sajandil valgeks värvitud Ackermanni ja Rabe figuurid on algselt olnud polükroomsed (eelmise aasta uuringud Karuse, Martna, Türi, Tallinna toomkirikus ja Rootsi-Mihkli kirikus andsid selleks alust). Hageris tehtud värviuuringud kinnitasid seda, aga pakkusid ka rea üllatusi: mujal oleme leidnud kuldsete või hõbedaste tiibadega ingleid, kuid Hageri altariseinal on nii hilisematel kui Matteuse inglil helesinised tiivad; mujal oleme näinud ikka Kristus Kõigevõitja kujul kuldset niuderätti, Hageris katab Kristuse alakeha (ja sedagi ainult eestpoolt) kinaverpunane draperii! Omamoodi üllatav oli ka evangelist Matteuse rüü, mis oli sinine ja kuldsete kantidega ning Markuse oma, mis kaetud punase ja rohelise lüstriga. Kahe evangelisti nii erinev värvilahendus viib mõttele, et kujudel pidid olema analoogse värvilahendusega paarikud, mida eeldaks ka altariseina üldine ikonograafiline programm – kahe evangelisti väljavalimine neljast ei ole põhjendatud.

Altariseina figuuride lähivaatluse ja röntgenpiltide analüüsi tulemusel kujunes töögrupil arvamus, et mängus on olnud kolme meistri käed. Sten Karlingi poolt 20.sajandi alguses Rabele omistatud figuurid – Kristus Kõigevõitja, pelikan poegadega ja kaks karniisi inglit – eristuvad selgelt Ackermanni töökojas tehtutest – nende tüpaaž ja nikerduskvaliteet on silmatorkavalt erinevad, aga ka märksa nõrgemad. Kindlalt pärinevad Ackermanni käe alt altariseina putokonsoolid, samal ajal kui Matteuse ja Markuse nikerdamise omistamist meistrile endale tekitab mõningaid kahtlusi.  Üheltpoolt jälgivad kujud küll hoolikalt Ackermanni  skulptuuridele iseloomulikke jooni detailideni, teisalt aga iseloomustab neid mingi iseäralik tuimus ja pealiskaudsus. Nii näiteks tundub vähetõenäoline, et Ackermann oleks kujutanud mõnd figuuri seismas oma rüü alaserval, nagu  Hageris evangelist Matteus,  või  jätnud üle figuuri aluse (postamendi) ulatuva päka altpoolt anatoomiliselt välja nikerdamata, nagu Hageris evangelist Markuse puhul). Lisaks pakub Matteuse kahe käe võrdlus tuge oletusele, et mängus on veel üks nikerdaja, näiteks Ackermanni abiline: Matteuse tahuline-kandiline raamatut hoidev  käsi erineb selgelt voolujoonelisest-peenelt nikerdatud teisest käest. Selle erinev stiil ja kuju suhtes liiga suured mõõtmed viivad mõtteni, et Matteuse ilus käsi on algselt olnud mõeldud mõnele teisele kujule, eeldatavalt naisfiguurile: Ackermanni meesfiguuride käsivarte puhul on reeglina märgatav meistri soov jälgida meeste  anatoomiat, voolida välja lihased ja paisunud veresooned. Ei saa välistada, et Matteuse ilus naiselik käsi on lihtsalt võetud Ackermanni töökoja riiulilt, kus hoiti tulevaste kiirete tellimuste jaoks n-ö ettevalmistatud detaile.

Hageri tööpäevade kaks kõige-kõige olulisemat tulemust on: esiteks, kindel seisukoht, et Sten Karlingi poolt Rabele atribueeritud nikerdatud “Kolgata” kompositsioon, mis kunagi paiknes altariseina keskel, ei ole Rabe töö. See on kas Ackermanni või tema lähedase abilise, võib-olla Matteuse-Markuse kuju nikerdanud mehe töö; teiseks, nikerdatud “Kolgata” grupi halli-valgekirju taustamaalingu alt barokse linnapanoraamiga maastiku leidmine. Maal uuriti infrapuna-valgusega sellest ajendatuna, et halli taustavärvi alt kumab punast ja rohelist, ning sellest lähtunud küsimusele: kas tõesti oleks Ackermanni ajal altariseinale pandud polükroomsed ja naturalismi taotlevad kujud taustatud lihtsalt halliga ning miks me ei näe Kolgata mäe maastikku?

Mõistagi ei piirdunud töö vaid Hageri kiriku altariseinalt alla võetud, uurijate ajutistele töölaudadele toodud skulptuuride ega Kolgata-reljeefi uuringute, fotografeerimise ja 3D-mudeldamisega. Altariseina ette ehitatud tellingud võimaldasid teha ka retaabli konstruktsiooni ning  arhitektoonilise ja ornamentaalse osa uuringuid, leida sh üles koht, kust altariseina 1890. aastate algul uue altarimaali paigutamise eesmärgil laiemaks on ehitatud.

Töösse kaasatud EKA muinsuskaitse osakonna tudengite abiga sai altarisein tellingul ka aastakümnete tolmust puhastatud. Altariseina talastiku augus surnud ja mumifitseerunud tihane jäi aga koguduse liikmete soovil sinna, kust see leiti.

Ackermanni tiim tänab Hageri kiriku koguduse õpetaja Jüri Vallsalu ja teenijat Lehte Vainoja ning liikmeid mitte ainult kena vastuvõtu, vaid ka suure huvi eest oma enam kui 300-aastase altariseina – hinnalise kunstiteose – ja selle ajaloo vastu. Oli suur rõõm tutvustada Ackermanni-projekti ühes Hageri kiriku retaabliga koguduse liikmetele, kiriku kõrval asuva hooldekodu inimestele, Kohila ja Kernu koolilastele, kohaliku kunstikooli lastele, nende vanemtele ja õpetajatele ning mõistagi ajakirjanikele, kes Eesti kunstipärandi populariseerimisele ja väärtustamisele oma tööga kaasa aitavad (vt ERR uudist: Christian Ackermanni teoste uurimine on jõudnud Raplamaale Hageri kirikusse. ERR 14.05.2018).

Välitööd objektil tehtud, sõitsid uurijad ja EKA tudengid tagasi koju ja oma tavapärasele tööpostile, kes kuhu: Frank Lukk Raele oma kursusetööd õhutõrje suurtükkidest kirjutama; Taavi Tiidor Kalaranda suve viimast päeva nautima ja Valjala romaani portaalide ekspeditsiooniks valmistuma; magistritudengid Kristel Ackermann, Kaisa Milsaar, Saara Kruus, Annika Ebrok ja Sabina Kaukis EKA eksamiteks valmistuma; Egle Mikko Tartusse ERMi jõudnud oletatavat Ackermanni altariseina restaureerima; Andres Uueni oma doktoritööd kirjutama, Joel Leis Tallinna Kanutisse pärandi digiteerimist edendama; Riin Rebane Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu Ülikooli teadustöödele; Isabel Aaso-Zahradnikova koos Priit Laatre, Aleksander Miksjuki ja Maksu- ja Tollimaeti meeskonnaga Tallinna Oleviste kiriku Hans Pawelsi kenotaafi uurima; Anneli Randla ja Peeter Säre Kernu, Laitse ja Vasalemma mõisa pildistama; Viktor Erm Cramosse tellinguid tagastama, Tiina-Mall Kreem raamatut “Raha kunst” kirjutama ja Hilkka Hiiop Tšehhimaale Pardubice Ülikooli loenguid pidama. Ackermanni-tiimi kuuluvad Signe Vahur ja Alar Läänelaid Tartus aga jäävad Hagerist saabuvaid värvi- ja puiduproove ootama.