Miks oli Märjamaa kiriku altarisein Ackermanni jaoks tähtis tellimustöö?

Christian Ackermanni vara hävis Toompea tulekahjus 1684. aastal. Suure pere isana oli tal hulgaliselt hoolealuseid, lisaks pidi ta rajama taas uue töökoja ning jäi hätta võlgade maksmisel. Märjamaa kiriku tellimus 1689. aastal aitas tal hetke pakilisemad võlad tasuda ning tänu võlanõudele on meil olemas tõend selle kohta, et Märjamaa altar on tõesti Christian Ackermanni tehtud.

Millal ja kes Ackermannilt Märjamaa kirikule altariseina tellis?

Märjamaa kiriku uuendamine algas hiljemalt 1683. aastal, kui vahetati välja katus ja aknad. Paraku jäid seejärel tööd venima ja lõpetati alles siis, kui kiriku eestseisjaks sai Anton Friedrich von Saltza. Tänu temale saadi kirikuvõlglastelt raha kätte ja kiriku remondiks vajalik raha kokku.

Uue altaripealse kinkis kirikule Anton Friedrich von Saltza koos abikaasa Dorothea von Taubega.

Annetajate nikerdatud vapid pandi altariseinale ja altarivõrele kirjutati: „Jumala auks ja kiriku iluks. Annetanud kõrgesti sündinud, tugev, kindel ja vapper härra Antony Friedrich von Saltza, Paeküla ja Lehtse mõisahärra, Tema kuninglikku majesteeti Rootsi kuningat teeninud jalaväekapten ning kõrgesti sündinud ja vooruslik F. Dorothea Taube.“

Milles seisneb Märjamaa kiriku altariseina eripära, selle unikaalsus?

Christian Ackermanni töökojas 1689. aastal valminud altarisein erines kõigist varasematest teadaolevatest Eesti ala altarite ehisseintest. Selle kujundus koosnes peamiselt ornamendist, mille keskele jäi ovaalne tahvel pildiga „Kristus ristil“  ning külgedele ja peale nikerdatud kujud.

Millest kõneles altariseina kaunistuseks nikerdatud lillornament?

Lilledes ja taimedes väljendus Ackermanni-ajale ja varauusajale laiemalt iseloomulik huvi looduse ja taimeriigi vastu, mis sümboliseeris teket ja kaduvust. Kunstnikele andis lillede-taimede kujutamine võimaluse oma võimeid looduse jäljendamisel proovile panna.

Ackermann oli sarnaseid peeneid lillemotiive enne Märjamaa altariseina juures tööle asumist nikerdanud näiteks Tallinna kaupmees Höppneri maja elutoa ukseportaalile, Vigala altariseinale ja erinevatele vappepitaafidele.

Lilled olid kallid ning nende kujutamine altaril maaliraamis või ka bukettidena külgfiguuride Moosese ja Ristija Johannese kuju kohal ning kõike krooniva Kristuse jalgade all väljendas väärikalt tõsist suhtumist kujutatusse.

Lisaks kandsid lilled erinevaid tähendusi: viinamarjaväädid kõnelesid altariseinal igavesest elust läbi usu Kristusesse, päevalilled Jumala armastusest, roos üleüldisest armastusest ja Kristuse verest ehk ohvrisurmast; kokku kandsid lilled, kui osa loodusest, sõnumit inimelu tühisusest.

Milliseid ornamente Ackermann 1689. aastal veel kasutas?

Altariseina ovaalse maalitahvli ümber nikerdas Ackermann pahkmik- ja knorpelornamendist laienduse, võimalikult ruumilise ja ažuurse, mitmete väikeste augukestega, et kiriku idaaknast langev valgus seinast läbi paistaks ning kogu kompositsiooni illusoorsemaks muudaks.

Ehisseina keerduvatest-kaarduvatest-rulluvatest motiividest komponeeritud ornamentaalse partii kohale paigutas kujur suured looduslähedaselt nikerdatud akantuselehed, mille kasutamisest sarnaselt lillornamendile oli kujunemas suur mood.  

Mille poolest paistavad silma altariseina kaunistavad kujud?

Traditsiooniliselt kroonib Märjamaa altariseina maole astuva ja võidulippu kandva Kristus Võitmatu kuju. Surma- ja patu ära võitnud Kristuse kuulumisest juba taevastesse sfääridesse andsid tunnistust kahele poole Lunastajat paigutatud pasunatega inglid. Inglifiguurid illustreerisid Johannese ilmutusraamatut: „… ja taevast kostsid valjud hääled: Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks“ (Ilm 11: 15).

Märjamaa altariseina kujusid – nii Kristust, ingleid kui ka prohvet Moosest ja Ristija Johannest nikerdades – rakendas Ackermann oma varasemaid töökogemusi ja -oskusi, neid loovalt edasi arendades.

Samasugust Kristus Võitmatu alust putokonsooli nagu Märjamaal, võib näha ka Ackermanni töökojas hiljem valminud Järva-Madise altariseinal. Sarnase Moosese kuju oli Ackermann nikerdanud 1686. aastal Tallinna toomkiriku kantslile. Samal ajal sigines Märjamaa juustest keerdunud sarvede ja käsulaudadega Moosese rõivastusse aga sarnaseid jooni ka varasema Simuna ja Vigala altariseina Peetruse kujuga.

Mis sai Märjamaa altarist?

1941. aastal II Maailmasõja Märjamaa lahingute käigus hävines kirik täielikult ja ära põles ka altarisein.

Fotod altariseinast pärinevad Saksa riigi piirialade jäädvustamise projektist, mille käigus kunstiajaloolased Otto Kletzl ja Richard Hamann-Mac Lean pildistasid üles suure hulga Eesti kultuurivarasid.