Kuidas toomkirik endale uue kantsli sai?

1684. aastal puhkes Toompeal suur tulekahju, milles sai kannatada ka toomkirik – kiriku puidust sisustus hävis täielikult. Uus kantsel valmis hiljemalt 1686. aasta sügiseks ja see paigutati kiriku lõunakülje idapoolse piilari külge. 1686. aasta esimese jõulupüha teenistus toimus taas toomkirikus.

Kes oli kantsli autor?

Kuigi 1691. aastast on säilinud arve, mille järgi valmistas kantsli tislermeister Johan Gieseken, näitab stiilianalüüs üheselt, et nikerdustöö on kantsli juures teinud Christian Ackermann. Tegemist võis olla kahe meistri ühistööga. Viidatud arve järgi maksis kantsli tegemine Giesekenile 30 riigitaalrit, mis mingil juhul ei saanud olla tasu kogu kantsli eest. Isegi maakirikute kantslite nikerdused maksid sel ajal rohkem kui 80 riigitaalrit (tisleri tasu sellise töö juures oli u 20 riigitaalrit). Tõenäoliselt kattis Ackermanni töö kulud keegi eraannetaja.

Millega Ackermanni toomkiriku kantsli figuure võiks võrrelda?

Kantsli korpust toestas Ackermanni nikerdatud Mooses ning ukseportaali ehtisid apostel Peetruse ja Pauluse kujud. Kantsli korpust liigendavate korintose kapiteeliga keerdsambakeste alla nikerdas Ackermann putonäoga kaunistatud konsoolid.

Kantsli ukseportaalil seisvat Peetrust ja Paulust on kõige parem võrrelda sama kiriku, Ackermanni kümme aastat hilisemate altariseinal asuvate vastavate kujudega. Tundub, et nii nagu meister, on ka apostlid kümne aastaga vanemaks jäänud, nende näod on rohkem individualiseeritud, kujutatud emotsioonid võimendunud, meistri lõikejoon – näiteks rüüde voldistiku osas – teravnenud.

Samas võib toomkiriku kantsli Peetrust-Paulust võrrelda ka teiste 1680. aastatest pärit Ackermanni figuuridega – Simuna ja Vigala kiriku altariseinte Peetruse ja Pauluse, samuti veel võrdlemisi pehme joonega nikerdatud kujudega.

Mis juhtus Ackermanni kantsliga 18. ja 19. sajandil?

Ajavahemikus 1724–1726 tõsteti kantsel pikihoone lõunaküljelt võidukaare põhjaküljele, et parandada selle nähtavust kõikidelt istekohtadelt.

Sten Karlingi 1943. aastal avaldatud uurimuse kohaselt valmistas ümbertõstetud kantslile kõlaräästa uue põlvkonna puunikerdaja Johann Valentin Rabe, kelle töid leidub teisteski Eesti kirikutes. Uued arhiivileiud aga näitavad, et ajavahemikus 1724–1726 on toomkirikus tehtud tööde eest palka saanud kujur Salomon Zeltrecht, kes umbes samal ajal oli seotud ka Kadrioru lossi peasaali kaunistamisega. Zeltrechtilt pärinevad keiserliku suvelossi kuulsuse geeniuste stukkskulptuurid, samuti kaminatel olevad vaasides lillebuketid ning keisri ja keisrinna nimetähtede kartušid ühes sinna juurde kuuluvate vene vapilindudega.

Toomkiriku kantsli ja toolide arveraamatu järgi on 1726. aastal makstud kujur Salomon Zeltrechtile tööde eest 54,70 rubla ja maalija Johann Heinrich Fickile 35,40 rubla (TLA. 237.1.143, 1.02.1726). Tõenäoliselt olid mehed pigem seotud kantsli kui keerukama objekti ümberehitamise ja kõlaräästaga täiendamisega kui tööga toolide juures.

Pärast ümbertõstmist värviti, kullati ja hõbetati kantsel uuesti. Kantsli uuendatud korpusel ja uuel trepikäigu rinnatisel kasutati ära varasemad apostlitega maalitahvlid. Pole teada, kas need pärinesid Ackermanni kantslilt või kusagilt mujalt. Viimane kantsli koloriidi uuendamine on toimunud koos kiriku altariseina ümberehitamise ja ülevärvimisega 1866. aastal.

Mille poolest erineb toomkiriku kantsel Ackermanni teistest kantslitest?

Toomkiriku kantsli korpust ega trepirinnatist ei ehi mitte nikerdatud kujud, vaid maalid, kusjuures kantslilt puudub Kristus Maailmapäästja – Salvador Mundi– ning evangelistide nelik.

Rootsiaegsest erineb ka uue kõlaräästa ikonograafia: kantsli uuel kõlaräästal ei hoia Kristuse martüüriumi atribuute inglid, vaid putod. Samuti ei krooni kõlaräästast Kristus Võitmatu, vaid ristiga maakera, mille ümber lendlevad putod. Samasugune kompositsioon on Jõhvi kiriku kantsli kõlaräästal. Sten Karling on Jõhvi kiriku kantslit pidanud stiili järgi otsustades Johann Valentin Rabe tööks, mis aga ei välista võimalust, et varasema Tallinna toomkiriku kantsli kõlaräästa tegi Salomon Zeltrecht ning Johann Valentin Rabe lihtsalt jäljendas tema tööd.

Vene keisririigi vapp Tallinna toomkiriku kantsli kõlaräästa serval on märk 1710. aastal nii poliitikas kui ka kirikukunstis toimunud murrangust – Tallinna alistumisest Vene vägedele, Eestimaa ja selle kiriku lahkumisest Rootsi kuningriigi koosseisust Vene keisri võimu alla.