Millal ja kelle tellimusel valmis Vigala kiriku altarisein?

Millalgi 1680. aastate teisel poolel telliti Vigala keskaegsele kirikule uus altarisein. Tellijad olid Rootsi ratsakaardiväelane ja meeskohtunik, Kloostri mõisa omanik Johann Heinrich von Derfelden ja tema abikaasa Katharina Agneta von Üxküll, Vigala endise mõisaomaniku ja kirikupatrooni Jürgen von Üxkülli tütar. Nende vapid pandi altariseina keskele.

Kes mida altariseina juures tegi?

Stiilianalüüsi põhjal valmistas Vigala kiriku ehisseina nikerdused Christian Ackermann oma abilisega. Höövlitöö tegi tislermeister. Tisleri- ja nikerdajatöö kattis maalija värvide, lüstri ja kullatisega. Ackermanniga koos töötanud meistrite nimed ei ole teada.

Ackermann nikerdas altariseina dekoori suuresti ise, arendades ornamendi puhul edasi Simuna ehisseina juures tehtut. Kujude nikerdamisel arendas Ackermann edasi nii Simunale, ning Peetruse-Pauluse kuju puhul, ka Tallinna toomkiriku kantslile tehtud figuure.

Samuti nikerdas Ackermann Vigala kiriku altariseina karniisile oma verega poegi söötva pelikani, mis meenutas näiteks varem valminud ja Tallinna toomkiriku seinale pandud Ewaldt Gustaw von Schützi vappepitaafi kilbile tehtud kotkast.

Lisaks nikerdas Ackermann Vigala altarile koos oma abilisega mitu allegoorilist voorust: ristiga Usu ja ankruga Lootuse, (atribuudi kaotanud) Armastuse (?) ja karikaga Kiriku (?) kuju. Neid nelja pidid Vigala kirikus täiendama mõned antiikfilosoofiast ülevõetud allegoorilised voorused – lambatallega Leebus ja sambaga Meelekindlus – altariseina sambaid kaunistavatel reljeefidel.

Kust sai Ackermann ja temaga koostööd teinud meistrid oma tööks inspiratsiooni?

Lambatallega Leebuse ja sambaga Meelekindluse reljeefid nikerdas Ackermann altari ehiseina sammastele graafiliste eeskujude abil.

Graafilisi eeskujusid kasutasid ka tislerid ja maalijad. Tõenäoliselt tegi seda meister, kes maalis Vigala altariseina kesktahvlile pildi „Püha õhtusöömaaeg“ ning kirjutas oma nimetähed H. S. selle nurka.

Maalija signatuur pildi „Püha õhtusöömaaeg“ nurgas on pigem erandlik kui tavaline – Ackermann pole ühelegi tööle oma signatuuri jätnud. Isegi 1683. aastal Tallinna tagasipöördunud ja end vabameistrina kehtestanud Ernst Wilhelm Londicer oli seda teadaolevalt teinud vaid korra: 1678. aastal, Gerhardt Lode portreel.

Altariseina lisakorruse maal „Kristuse ristilöömine“ on signeerimata. Pilt on väiksema formaadi ja keerulisema kompositsiooniga kui „Püha õhtusöömaaeg“, maalitud peenemate pintslite ja veelgi kirkamate värvidega. Maali kompositsiooni tihedus ja detailsus viitavad, et pildi eeskuju on olnud samuti mingi gravüür.

Kui kallis oli Vigala kiriku altarisein?

Ei ole teada, kui palju seitsme figuuri, rikkaliku ornamendi ja kahe maaliga Vigala kiriku altarisein tellijatele maksma läks ning kuidas töötasu erinevate meistrite vahel jagunes. Ehisseina rikkaliku dekoori ning uuringute käigus leitud originaalpolükroomia ja kullatise põhjal võib arvata, et tegemist oli väga kalli tööga.

Ometi, kõigele oma baroklikule uhkusele ja toredusele vaatamata, ei jäänud altariseina originaalkujundus püsima. 19. sajandil asendati algne Püha õhtusöömaaja-teemaline keskmaal Hermann Hoffmanni maali „Kristus Ketsemanni aias“ koopiaga (eemaldatud). 2005. aastal värviti üle kogu altariseina arhitektoonika, ornament ja osa kujudest.