Koeru koguduse õpetaja H. J. Ederberg kirjutab 1930.aastal krutsifiksist…

1930.aastal kirjeldab Koeru koguduse õpetaja Hermann Johannes Ederberg väga värvikalt Koeru krutsifiksi:

Kõige suurem kunstiteos Koeru kirikus on kahtlematult suur ristikuju käärkambri ukse kohal. Ristilöödud Õnnistegija loomusarnane kuju on wäga peenelt wälja töötatud, tema näojoontesse on tundmatu kunstnik suutnud panna lõpmatu suurt lahkust ja äärmiselt rahulist olekut. Näib, et Issand parajasti on surnud ja silmad kinni pannud. Tema pale kuulutab selget õnnistust. Waewalt on Eestis teist sarnast mõjuwat ristikuju …

(H. Ederberg, Koeru koguduse minevik. 1930)

Tolleks ajaks ei ole veel ilmunud Sten Karlingi hilisematele uurijatele teedrajavat ja paljus siiani oma haardelt ületamatuks jäänud Eesti renessanss- ja barokiaegse tisleri- ja puunikeruskunsti ülevaadet (Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. 1943), milles esmakordselt seoti Koeru krutsifiks Christian Ackermanni nimega. Oma monograafias võrdleb Sten Karling Koeru krutsifiksi Tallinna toomkiriku võidukaare Kolgata gruppi kuuluva Ristilöödu kujuga (1697), pidades viimast Ackermanni mõjuväljas töötanud Hinrik Martensi ja esimest – Koeru krutsifiksi –  Ackermanni loomingu hilisperioodi ehk siis 18. sajandi alguse tööks. Milles kahe krutsifiksi erinevus täpsemalt seisneb, peab selgitama jätkuv uurimine. Uurimistöö laieneks siis ka juba Kullamaa kiriku krutsifiksile (1682), mida Karling veel Ackermanniga ei seosta, kuid mis arhiiviallikate järgi ometi Ackermanni töö peaks olla.

Tähelepanuvääriv õpetaja Ederbergi Koeru krutsifiksi 1930. aasta kirjelduses on ka koht, kus kirjeldatakse selle kunagisi asukohti. Seda enam, et kuju praegune paiknemine kooriruumi põhjaseinal tekitas meiegi uurimisgrupis küsimus: Kust kuju kuju kooriruumi seinale sai? Kas see on üldse Koeru kiriku jaoks tehtud? Kui on, siis kas ei peaks krutsifiks olema kiriku koori ja pikihoone vahelisel nn võidukaarel (nagu on see näiteks Tallinna toomis ja mitmetes teistes kirikutes)? Ederberg kirjutab:  

Wana altari ajal enne aastat 1901 seisis nimetatud ristikuju altarist kõrgemal aknaraami küljes, see asend oli igatahes ilusam ja wäärilisem. Weel wanemal ajal oli ta seal, kus suurest kirikust kantsli kohal astutakse paar astet kõrgemale altari ruumi, kõrgel põikpuul.

Tänu Ederbegi juhatusele teritasime silma ja tõepoolest! – ühelt 1896. aasta Reinhold  Guleke tehtud Koeru kiriku interjöörifotolt võib altaritaguse ida akna ees aimata krustifiksi ähmast kuju.

Mis puutub küsimusse – kas enne krutsifiksi kiriku idaakna ette paigutamist, asus see võidukaarel? – siis seda on keeruline öelda. Selleks peaks uurijad tellinguga võidukaare juurde pääsema ja järele vaatama, kas ehituskehandis on mingeid märke põikpuu kinnitusest. Ja kui neid ei ole, siis tuleks edasi kaaluda võimalust, et Christian Ackermanni nikerdatud krutsifiks paigutati kohe kiriku vana, Lüdert Heissmannile atribueeritud barokse altariseina (u 1645) kohale, kiriku idaakna ette, et suurendada liigväiksena mõjuva altariseina atraktiivsust, et anda altarile visuaalsete vahenditega suurem tähendus. Christian Ackermanni töökojas valminud altariseinte ja kantslite kujunduse varasemad võrdlused on näidanud, et 17. sajandi lõpus – 18. sajandi alguses on hakatud altariseinte kujundusele kantslitest oluliselt suuremat tähelepanu pöörama. Selle taga võis omakorda olla Rootsi uus kirikuseadus vms.

6 kuud ago