Väike, aga äge Järva-Madise kiriku altarisein

13.-14. augustil töötas Ackermanni uurimisgrupp Järva-Madise kirikus, et viia läbi Ackermanni töökojas valminud altariseina uuringud. Tõenäoliselt 1680. aastate lõpus valminud teos on pälvinud vähe kunstiajaloolaste tähelepanu. Põhjusel, et see on suhteliselt väike, ühekorruseline ja vaid kolme figuuriga, lisaks 19. sajandil üsna igavalt valge-pruuniks võõbatud ning tagasihoidliku, Theodor Albert Sprengeli maalitud altaripildiga (1866, kunstniku hilisemad maalid Otepää ja Jõelähtme kirikus on kunstiliselt juba palju küpsemad).

Ometi, nagu ikka lähivaatluste puhul juhtub, suutis Järva-Madise altarisein uurijaid siiski üllatada.

Pärast altarilaua kattepaneeli eemaldamist ilmus selle tagant välja kivist plokkaltar, mida vaid väga vähestel meie kunstiajaloolastel-konservaatoritel on seni näha õnnestunud; Ackermanni tiimi huvitas see, kuidas altarit on retaabli tarvis kohandatud, kuidas see jämedate prusside abil on mingil hetkel kõrgemaks ehitatud ning kuidas kivist altarilaua ja puidust katteplaadi vahele on tekkinud sõna otseses mõttes kirikurottide sahver. Sahvri tihedast kasutusest andsid tunnistust tühjaks söödud viljapead ja äranäritud küünlad.

Kuigi fakt, et altariseina katva pruuni aaderduse ja valge värvikihi all on säilinud algne polükroomia, oli tänu selle 1990. aastate keskel Ennistuskojas Kanut toimunud restaureerimistöödele teada, pakkusid uued uuringud toredaid avastusi: lisaks värvile leiti altariseinalt lüstrit, kulda ja hõbedat.

Väikest Järva-Madise altariseina ehtivad figuurid on sama kõrge nikerduskvaliteediga kui Ackermanni töökojast pärinevate suuremate altariseinte omad. Eriti ilus on Kristus Võitmatu, kelle figuuri väikeseks eripäraks on see, et Kristus mitte lihtsalt ei astu maole (nagu nt Tallinna toomkiriku altaril), vaid lausa lömastab selle. Inglifiguuride juures võib aga märgata, et Ackermann on usaldanud mõne detaili väljavoolimise oma abilisele. Kas ühe ingli kuus varvast tuleneb abilise oskamatusest jalalaba nikerdada, lohakusest või hoopis soovist natuke nalja teha ja meistri kontrolliv kotkasilm proovile panna, ei saa me aga ilmselt kunagi teada. Ja võib-olla pole see tähtiski, sest hoopis olulisem on see, et tänu juba tehtud ning veel jätkuvatele uuringutele saab Järva-Madise kiriku altariseina paigutada senisest paremini Ackermanni, tema töökoja loomingu ja Eesti puunikerduskunsti ajaloo konteksti ning, et täie kindlusega võib öelda – ka väikesemõõduliste figuuride detailide liitmiseks on Ackermann kasutanud sepanaelu, mida küll palja silmaga ei näe, aga mille Maksu ja tolliameti röntgenaparatuur uurijatele paljastab.

 

4 kuud ago