Kullamaa õppetund

 

23.augustil sõitis Ackermanni uurimisgrupp suurte lootustega Kullamaale. Eesmärk oli kontrollida oma silma ja erineva uurimistehnika abil üle hüpotees, et sealses kirikus leidub Christian Ackermanni töid. Nimelt väidab kirjalik arhiividokument, et Christian Ackemann viibis 31. augustil 1682. aastal, kui pidi toimuma kohaliku pastori, Läänemaa praosti ja eesti keele uurija Heinrich Gösekeni (vt Gösekeni kohta rohkem: https://et.wikipedia.org/wiki/Heinrich_Göseken) matus, koos maalija Lorenz Buchauga Kullamaal, et anda viimast lihvi ristpalgile seatud triumfikrutsifiksile ning perepildiga epitaafile. Viimane olla valminud praosti ühe viimase soovina ja esimene olla tellinud kogudus oma õpetaja mälestuseks.

Kõnealune dokument sündis asjaolust, et Gösekeni matusepäeval puhkes kirikumõisas suur tulekahi, milles mh hävisid Tallinna Mustpeadelt laenatud lauanõud ning millest sündis vennaskonna kahjunõue Gösekeni lese vastu. Ackermannil kui õnnetuse ühel pealtnägijal tuli juhtunu kohta kohtus (veel 1687 koos Lorentz Buchau ja teistega) tunnistusi anda (EAA, f 858, n 2, s 1683 (pagineerimata, foto 1, 2)),  mistõttu ka tema viibimine Kullamaal, viibimise põhjus ja roll sündmuste käigus kirjalikult fikseeriti. „… Esimesed külalised, nende seas Juuru pastor Johannes Justus Ludwig pojaga, olid juba [matusele] kohale jõudnud ja kõhugi täis söönud, kui puunikerdaja Ackermann ja sulane Jaak õues kella ühe paiku pilgud katusele pöörasid ning korstna kõrvalt kerkivat tuleleeki märkasid. Tugeva tuule toel võttis kuiv õlgkatus kiiresti tuld ja ehkki pikk katuseredel kohe püsti aeti ja vee ning märgade riietega tuld summutada prooviti, ei olnud sellest abi ja katusele roninud kustutajad pidid varsti end ise ülepeakaela päästma. Samal ajal joosti tubadest välja asjadega, mis kätte juhtus, nagu mõned hõbekannud ja veel mõni vaagen, mille rase nõudepesija jõudis hirmuga sülle haarata. Päästetud vara loobiti varaste silma eest ära vanasse pastoraati, aga kui teist korda põlevast majast välja tormati, kerkisid suured leegid ka juba vanast pastoraadist. Keegi ei võinud enam majja siseneda ega hõbeasju, pastor Gösekeni preestrimantlit või teisi riideid ja asju päästa, tegemist oli sellegagi, kuidas lapsed ja kohkunud lesk minema toimetada. Kahe põleva maja vahel võttis tuld kaevuvinn ja nii ei jätkunud enam ka vett. Teisel pool õue süttis pruulikoda, kust õnnestus küll päästa pool tapetud härga, muud liha ja pruulimiskatel, ja siis põles ümberringi juba kõik: viljamagasin, suur heinaküün, kaks talli ja laudad. Selles kohutavas tulemöllus ja segaduses õnnestus ometigi elumajast pastor Ludwigi „kirst paljude teiste kallihinnaliste riideesemetega nagu laudlinad ja suurrätid, küll tema isiklikul abil, välja kanda …“

Ackermanni teistes toimiku dokumentides ei mainita. Ackermann ja Buchauw on andnud pealtnägijatena allkirja. Dokumendist ei selgu muud, kui et Ackermann ja sulane Jaak (Jack) olid need, kes kirikumõisa õuel esimestena korstna juurest tõusvat leeki märkasid. Järgmises lauses mainitakse, et kutsutud külalistest oli sel hetkel kohal vaid kaks pastorit, mis peaks välistama võimaluse, et Ackermann oli Kullamaal üksnes peielisena. Küllap ta ikka koos maalermeistriga kirikus askeldas.

Ometigi, hoolimata taolise kirjaliku dokumendi olemasolust, ei saa Kullamaa kiriku Kolgata-gruppi ning veel vähem Gösekeni epitaafi pidada Ackermanni tööks, isegi kui väga tahaks. Gösekeni epitaafi nikerdusstiil erineb kardinaalselt Ackermanni omast, see on maneristlik, kaugel akermannlikust püüdlusest järgida natuuri. Epitaafi juurde tellingule tõusmine, nikerdusviisi ja -kvaliteedi lähivaatlus kinnitab seda veelgi ning jätab kehtima Sten Karlingilt pärineva ja hilisemate kunstiajaloolaste poolt korratud väite, et epitaafi autoriks võib olla keegi meister Elert Thiele lähikonnast, näiteks Budewin Budeloch. Samas on selge, et Kullamaa suur Kolgata grupp ei saa pärineda Budelochilt, nagu Karling oletab – ühe aasta jooksul (mõlemad tööd pärinevad 1681. või 1682. aastast) ei saa keskpärasema meistri oskused saavutada sedavõrd kõrget kunstilist taset, mida näeb Kolgata grupi juures.

Just Kolgata-grupi kunstiline kvaliteet – juba kaugelt näha figuuride head proportsioonid ja ilmekad karakterid, samuti dünaamika ja rõivavoltide käsitlus – viisid Ackermanni-tiimi seda lähemalt uurima. Paraku, või pigem õnneks (?), andis Kolgata-grupi figuuride uurimine ja selle tulemuste esialgne analüüs oodatust teistsuguse tulemuse: tegemist ei pruugi olla Ackermanni töökojas valminud teosega: liiga erinevad on selle detailid Ackermanni teiste tööde omadest; nii väikestest puiduplokkidest nagu Kullamaa Kolgata-grupi figuurid pole kokku liimitud ükski seni uurijate töölaual olnud kujudest jne. Visuaalne võrdlus alles äsja Ackermanni-tiimi huviorbiidis olnud Koeru kiriku krutsifiksiga toob selgelt välja Kullamaa krutsifiksi meistri erinevuse Ackermannist. Kas võetud puidu- ja polükroomiaproovid võimendavad või vähendavad erinevusi, selgub laborites veel sel sügisel. Kullamaa Kolgata grupi eksperimentaalne 3D mudeldamine – Mart Viljuse juhitud drooniga – annab peatselt võimaluse panna Koeru ja Kullamaa krutsifiks virtuaalselt teineteise kõrvale.

Kuigi uurimustulemustest lõppkokkuvõtte tegemine seisab alles ees, peab tööpäeva Kullamaa kirikus pidama õnnestunuks – selleks, et õppida tundma Ackermnni, tuleb tundma õppida teisi tema kaasaegseid meistreid ning sealjuures arvestama võimalusega, et suuri kalleid puuskulptuure võidi 17. sajandil ka Eestisse importida ning Ackermannile kui kohalikule tipptegijale jääda ainult nende kirikusse ülesseadmise roll. Samal ajal, mõistagi, võis Ackermann ka ise ühtteist õppida, oma oskusi arendada (ning aidata Kullamaal seinale panna ka Gösekeni epitaafi).

Järgmisena, augusti lõpus – septembri alguses, lähebki Ackermanni tiim koos EKA tudengitega Kullamaa Kolgata grupist kaks aastat nooremat Simuna kiriku altariseina (1684) uurima, sealjuures küsides: kas selle juures leidub märke Kullamaa töö mõjust. Saame näha.

Olgu veel lisatud, et Kullamaal laiendas Ackermanni uurimisgrupp on oma tegevust veel selleski mõttes, et aitas Gösekeni epitaafi läbi valgustades  kaasa Eesti vanade, ladina- ja saksakeelsete kiriklike tekstide uurimisele. Koostöö Kristi Viidingu juhitud uurimisgrupiga jätkub loodetavasti veel edaspidi. Kiriklik maali- ja skulptuurikunst on keele(ajaloo)ga seotud (vt projekti kohta rohkem: https://www.utkk.ee/teadusprojektid/eesti-ladinakeelsete-pealiskirjade-elektrooniline-tekstikorpus/

 

 

4 kuud ago