Simuna kiriku põnevad päevad 1: Eesti Kunstiakadeemia ülemajaline valikkursus

29.augustist 1. septembrini toimus EKA ülemajaline valikkursus „Chr. Ackermanni projekt. Kultuuripärandi uurimine ja dokumenteerimine Simuna kiriku näitel“. Kursusel osales lisaks konserveerimisosakonna tudengitele kunstiteaduse, arhitektuuri ja tekstiili osakonna noori, nii bakalaureuse- , magistri- kui doktoriõppest.

Kursusel õpiti Ackermanni töökojas valminud altariseina põhjal koostama kultuuripärandi 2D ja 3D-dokumentatsiooni ning kogutud andmeid erinevatel viisidel visualiseerima. Täpsemalt – pärast Andres Uueni peetud teoreetilisi loenguid fotogramm-meetria, 3D skanneerimise, RTI (Reflactance Transformation Imaging), panoraamfotograafia, ultraviolett ja infrapuna fotograafia; röntgenfotograafia (XR) võimalustest, said tudengid ka ise kätt proovida erinevate dokumenteerimismeetoditega. Samuti osalesid tudengid altariseina ja selle figuuride mõõdistamises, konstruktsioonide kaardistamises, värviuuringutes, polükroomia instrumentaalanalüüsi jaoks vajalike värviproovide võtmises, XRF-i ja röntgen uuringutel. Mõistagi kuulus kursuse juurde põhjalik ülevaade Christian Ackermanni loomingust ja selle nelja-aastasest uurimisprojektist.

Kursuse, mille läbiviimisel osales kogu Ackermanni uurimisgrupi „raskekahurvägi“Hilkka Hiiop, Anneli Randla (mõlemad EKA), Isabel-Aaso-Zahradnikova (EKA, EKM), Tiina-Mall Kreem (EKM), Signe Vahur (TÜ), Riin Rebane (Keskkonnauuringute Keskus, TÜ), Peeter Säre, Priit Laatre (MTA) ja Kateriin Ambrozevits (MTA/EKA).

Simuna kiriku põnevad päevad 2: üldpilt ja väikesed avastused

Ackermanni töökojas 1684. aastal valminud Simuna altarisein on üks varasemaid meistri säilinud töödest (samast aastast pärineb Ackermannile omistatud Tallinna Pühavaimu kiriku kella numbrilaud, kolm aastat varasem on Tallinnas Raekoja plats 18 asuva maja siseportaal, kaks aastat hilisem on toomkiriku kantsli korpus). Niivõrd suurt tähelepanu ja kompaktset uurimist kui EKA ülemajalisel kursusel, pole 334-aastane altarisein iial leidnud. Tänu tudengite kaasamisele oli uurimisgrupp tavapärasest suurem (kokku käis kirikust läbi üle 20 uurija) ning tööd jätkus: erinevat tehnikat ja erinevaid meetodeid kasutades tuli nelja päeva jooksul uurida altariseina kahte korrust ja kaheksat skulptuuri (võrdluseks – Tallinna toomkiriku retaablil on 9 kuju ja nende uuringud kestsid nädalaid): Peetruse ja Pauluse, Usu, Lootuse ja Armastuse, ning Kristus Kõigevõitja ja kahe ingli kuju.

Kuigi labaoriuuringud Simunas võetud värvi- ja puiduproovide põhjal veel jätkuvad, võib juba täna öelda: altariseina kolm karniisifiguuri – kaks inglit ja Kristus Võitmatu kuju on pärit nn Teise meistri töökojast. Niivõrd erineb nende nikerdustiil ja ülesehitus Ackermanni töökojas valmistatud kujudest. Võimalik, et inglite ja Kristuse kuju pärinevad mõnest lähikonna kirikust (ehk nt Haljast või Kadrinast, kust 19. sajandil vana altarisein neogooti stiilis uue retaabli vastu välja vahetati). Või teine variant – Ackermann sai kujud kusagilt/kelleltki ning pidi need altariseina juures ära kasutama (figuuride arvust sõltus retaabli lõpphind). Viimast versiooni ei toeta asjaolu, et altari korpuse ehitusliku struktuuriga need ei sobitu ja skulptuuride paigutus altarile on juhuslikku laadi.

Ackermanni-aegsed altarimaalid „Püha õhtusöömaaeg“ ja „Ristilöömine“ võeti altariseinalt maha 30. mail 1836. aastal, kui Simunasse jõudis „ilus kullatud raamiga uus altarimaal, portree- ja ajaloomaalijalt Carl Waltherilt Tallinnas. […] Selle tellis ja annetas kirikule meeskohtu sekretär dr Carl Julius Paucker. Uus pilt pandi kohe samal päeval üles …“, nagu võib lugeda kiriku kroonikast (vt Simuna kroonika 1619 – 1919. Toim Janis Tobreluts. 2013, lk 119 -120). Paraku pole Waltheri maal, nagu ka Ackermanni-aegsed altaripildid säilinud (EKM-is on säilinud esimese visand): juba 1877. aastal vahetati Waltheri määndunud maal välja Peterburi luterliku Peetri kiriku altarimaali koopiaga, mille maalis sealse Kunstide Akadeemia õpilane Jakov Hapalov ja mille kinkis Simuna kirikule dr Carl Julius Paucker.

Niisiis jõudiski Ackermanni altarisein Simuna tänasesse, 1880. aastate keskpaigal laiendatud kiriku uude kooriruumi (19. sajandil kaks korda) muudetud kujul. Millist värvi altarisein tookord oli, ei ole veel päris selge. Kiriku kroonika annab värvikihtide dateerimiseks mitmeid viiteid, nt „1857. aastal lasi härra kindraladjutant von Lücke meie armsas kirikus kõik pingid saarepuu värvi värvida, samuti kantsli, altari ja orelivääri. Altar ja kantsel said ühtlasi ka kullatud ääreliistu …” (Simuna kroonika, lk 139). Uuringute raames ei suudetud küll täpselt aru saada, millist ülevärvimist dokument silmas peab, küll aga suudeti tuvastada vähemalt neli originaalmaalingut katvat monokroomset värvikihti. Kahjuks on Simuna altari puhul algne, Ackermanni aegne värv säilinud vaid üksikute imepisikeste fragmentidena – ilmselt kraabiti see enne esimest ülevärvimist lihtsalt suures osas maha. Kindel on see, et altarisein oli monokroomse kattega veel 1940. aastate algul, kui Eesti puunikerduskunsti grand old man Sten Karling Ackermanni loomingut oma monograafias tutvustas (Holzschnitzerei und Tischlerkunst …., 1943) – uuringutega tuvastasime, et Karlingu raamatus publitseeritud musvalgel pildil näha olevad tumedad skulptuurid ja ornamendid olid toona veel kaetud pronksvärviga, altari korpus ilmselt aga sinakashalli tooniga. Millalgi 1940.-50.aastatel muutus altar aga taas värviliseks. Sellest tulenevalt tõstatus Simunas küsimus: millal ja kes kattis barokse altariseina uuesti polükroomiaga? Uus, üsnagi professionaalselt teostatud ülemaalimine toimus tõenäoliselt vahetult pärast II maailmasõda, mil kirikut uuesti korrastati. Loodetavasti uurimisgrupp leiab maalija-restauraatori jäljed ning saab seeläbi täpsustada veelgi Ackermanni Simuna, aga ka teiste kirikute altariseinte enam kui 300 aastast lugu.

Kokkuvõtlikult võime uuringute tulemusena öelda, et Simuna altar on üldjoontes säilitanud oma algse barokse vormi. Suuremad muudatused on toimunud altari keskosas, kuhu on algsete altarimaalide asemele paigutatud 19.sajandi lõuendmaal, ning retaabli ülemisel karniisil, kus Ackermanni aegsed skulptuurid on millalgi välja vahetanud teise meistri looming. Lisaks on altarit vähemalt neljal korral üle värvitud.

Nii nagu peaaegu kõikide, nii esineb ka Ackermanni Simuna töö juures väikesi toredaid „anomaaliaid“, näiteks Pauluse parema, raamatut hoidva käe kahekordsed sõrmeotsad. Seda seletab tegelikult tõsiasi, et 1831. aastal, kui kiriku torn süttis välgulöögist põlema ja puhkes paanika, püüti apostel Pauluse, nagu ka Peetruse kuju, hävingust päästa ning see rebiti altariseinalt alla (Nagu hiljem selgus asjata, sest kiriku ruum ei süttinud ning kahjustada sai ainult see osa kirikuvarast, mis kiirustades tule hirmus välja kanti): Pauluse sõrmed murdusid ning hiljem, et raamat kuju käest maha ei kukuks, nikerdati köndistunud sõrmedele uued otsad (ilma et raamatu kaanele jäänud sõrmeotsi oleks maha lõigatud ehk kaant silutud).

Tähelepanuvääriv on ka Pauluse kuju sees olev tühik ehk õõnsus. Keskaegsetele skulptuurimeistritele nii omast kujudeks voolitud puupakkude seest õõnestamist (nende parema säilimise eesmärgil), seni uuritud Ackermanni tööde puhul täheldatud polnud. Simuna Pauluse kuju sisse on õõnsus tekkinud ilmselt seetõttu, et ühel kokku liimitud puiduplokil (liimpuidu kasutamine, nagu korduvalt tõstatud, oli Ackermanni puhul tavaline) on olnud servas väljamurdunud oksakoht.

Simuna retaabli juures üsna kirglikke vaidlusi, a la ilus-kole, põhjustas Armastuse figuuri juurde kuuluv suure peaga lapse kuju.

Lõpetuseks tahaks tänada Simuna koguduse õpetajat, Enn Salvestet, kultuuriajakirjanikke ning kõiki teisi inimesi, kes Ackermanni tiimi lahkelt vastu võtsid ja meistri loomingu vastu huvi tundsid. Rahvarohkeim ekskursioon toimus 30. augusti õhtul, pärast rahvusvahelise Gustav Normanni orelifestivali lõppkontserti.

Vt rohkem pilte: https://muinas.artun.ee/fotod/sundmused_uritused/event_id-184

4 kuud ago