Minu Simuna

Aleksander Metsamärt (Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse bakalaureusetudeng)

Kui mõni Euroopa kõrgkool pakub tudengitele võimaluseosaleda barokkajastu tippskulptori uurimisprojektis, on tormijooks arvatavasti meeletu, potensiaalselt verine. Teksti autor, kunstiteaduse tudeng, tänab siinkohal Eesti Kunstiakadeemia mõistlikult mõõdukat suurust, mis lubas muinsuskaitsjate ja konservaatorite kõrval ka paaril tulevasel arhitektil, kunstiteadlasel ja tekstiilikunstnikul Christian Ackermanni projektiga ühineda. Kolmapäeval objektile saabudes ootas meid soe kohv, semestri esimesed loengud, tehnikauuringute viimane sõna ja tellingutesse rüütatud altar. Altaril seisid päevakangelased – kaheksa puitskulptuuri.

Simuna kiriku altari uuringutele pühendatud neli päeva möödusid linnutiivul. Kiirematel hetkedel oli kirikus üle 20 kätepaari, ent tööd jagus kõigile: suurejooneline altarisein oma värvikihtide, naelarooste ja ausõna peal püsinud kujudega pakkus küllalt toimetamist. Esimese päeva pühendasime fotogramm-meetria, kolmedimensionaalse skaneerimise, infrapunafotograafia ja umbkaudu nelja kolmetähelise lühendina tuntud töömeetodi tundmaõppimiseks.Kunstitudengitele olid 3D mudeldused ja pikad valemid uus ja huvitav maailm, ent kuna üks Ackermanni kujudest mudeldas end programmis ligi 12 tundi, ei saanud loengutele kulutada enam kui põhitõdede ja võimaluste tutvustamiseks vajalik. Tuli asja kallale asuda.

Teisel päeval asusime tegelema kujude enestega. Konserveerimistudengid pandi paari teiste erialade inimestega, ning koos alustasime kujude esmase puhastamise, ülevaatuse ja kobrutava värvi kinnitamisega. Altariseinalt alla astunutest pakkusid üllatuse kaks inglit ja Kristus, kelle barokkstiil pole omane Ackermannile, ent annab siiski tunnistust äärmiselt osava meistri kätetööst.

Et kirik oli pime, jahe, ja üllatavalt kitsas, koliti kujud pildistamise ja hädatarvilike konserveerimistööde tarbeks õue, kus enamiku praktikast valitses ühtlane pilvisus. Ühest küljest pakkus see mugavat ja sumedat pildistamisvalgust, teisalt tõi endaga korduva hüüatuse: „Ma just tundsin piiska!“, millele järgnes kiirkorras kolimisaktsioon. Simuna kirikaia puude varjus teostas osa üliõpilasi oma esimesed (ja osa oma sajaesimesed) liimisüstimised ja sondaažid. Kogemus lasi kahtlemata suhestuda kunstiteose ja seda loonud kätega sügavamatel viisidel. Eriti nende jumalast hüljatud kätega, kes kandsid originaalvärvi riismetele peale eriliselt paksu ja hästikleepuva krundi.

Õnneks on minevikumeistrite karmid värvitehnikad (20. sajandi viimane värvikiht on praeguseks sama elastne kui keskmine küpsis) vaid vesi skalpellidearmee veskile. Kujud, olles ajahamba jälgedest puhtaks kasitud, jäädvustati kõigis erinevates töövõtetes, mille kohta saab lähemalt ja täpsemalt lugeda eelmises blogipostituses. Erilist tähelepanu väärivad loomulikult ülalnimetatud fotogramm-meetria tehnikad, kuid ka eelviimasel päeval saabunud MTA (Maksu- ja Tolliamet) oma röntgenaparatuuriga. Kaasaskantav röntgen töötas kaheksa kuju kallal täistööpäeva, pakkudes nii elevust (kas skulptuuri sees on midagi?) kui pinget (kes wifi ära kaotas?).

Kuna neli päeva (mille sisse mahuvad ka loengud) ei jäta uuringuteks just lõputult aega, said tudengid kõigis etappides kaasa teha. Kes harjutas peenkäsitööd, avades perfektes astmestikus neli erinevat värvikihti, kes turnis tellingutel, kes hoopis joonistas dokumentatsiooni tarbeks skulptuure. Mitmed meist puutusid Simunas konservaatoritööga esimest korda kokku, ent praktika lõppedes ei värisenud enam ükski käsi, kui oli tarvis mitmesaja aastast skulptuuri süles kanda või skalpelliga kraapida.

Lisaks tööle kunstiteostega oli tudengitel väljakutse ja võimalus tutvustada tehtud tööd ja laiemalt Ackermanni projekti kohaletulnud uudistajaile. Kohalike ja möödasõitjate huvi oli suur: ei juhtu ju iga päev, et vaikses maakirikus askeldavad inimesed skalpellide, vihmavarjude, röntegnaparaadi ja lõputute kohvitassidega. Lisaks tellingute ees toimunud orelikontserdile (skulptuurid said Bachi nautida tavatult madalalt positsioonilt), käis päevas kirikust läbi paarkümmend inimest, kes mitte ainult ei andnud heakskiitu uurimistele vaid ka panustasid omapoolsete teadmistega stiilis: „Kui minu isa veel väga väike poiss oli olla kujud kõik ühte karva olnud.“ Lõppkokkuvõttes aitavadki just sellised killud jõuda lähemale kindlatele dateeringutele. 

Nüüd, kojujõudnuna, tahaks olnust rääkida erutatud häälel, kasutades vaid ülivõrdeid. Kõigil tudengitel avanes võimalus töötada üliägedate skulptuuridega üliägedas projektis üliägedas kirikus. Võib-olla on see esimese korra värk, ent sellegipolest: kui välja arvata sõbra joonistuse järjehoidjana kasutamine, on raske olla kunstile lähemal, kui tellingutel kõõludes ja teoselt õrnat pintsliga tolmu pühkides. Mida veel suve viimaselt nädalavahetuselt soovida!

4 kuud ago