Kui vana on Hageri kiriku altarisein?

Hageri kiriku altariseina vanus ei ole üheselt määratletav. Selle vanemad osad pärinevad Ackermanni töökojast ja tõenäoliselt 1670. aastate teisest poolest, uuemad osad on aga valminud pärast kujuri surma ja Põhjasõda: 1731. aastal ehitas Johann Valentin Rabe Ackermanni-ajast säilinud altariseina esimest korda ümber, teist ja kolmandat korda muudeti seda 19. sajandil seoses altaripiltide väljavahetamisega.

Kas Ackermann valmistas altariseina Hageri kirikule?

Aastakümneid on arvatud, et Ackermann valmistas altariseina Hageri kirikule. Uued arhiivileiud aga seavad selle seisukoha küsimärgi alla. Nimelt on teada, et Hageri (endine) kirik põles 1710. aastal ning et altarisein toodi kirikusse alles pärast seda – Hageri kiriku arhiivis säilinud dokumendist võib lugeda: „… siis seisis kirik paar aastat varemetes: misjärel 1731. aastal kirikukihelkonna vaeva ja raha toel, kui ülemeestseisja oli kapten von Baranof Raplast ja meeskohtunik von Stackelberg Sutlemast, uuesti remonditud ja laudadest katusega kaetud sai […] Koor ja toolid, uksed ja aknad saadi, nagu ka üks maalitud altar, kantsel ja pihitool – puunikerdaja töö, millest esimene saadi hr leitnant Baeri (Sutlemast) kaudu aastal 1731, teine proua von Derfeldenilt (sünd von Baranof) Parmelist aastal 1720 ja viimane pastor loci Wilckeni kaudu aastal 1721.“ Millises kirikus Hagerisse toodud altarisein varem on paiknenud, ei ole paraku võimalik puuduvate allikate tõttu veel öelda.

Millised altariseina osad pärinevad Ackermannilt?

Altariseina vanemad, Ackermanni töökojas valminud osad on: põhikorruse sambad ja sammaste alused putokonsoolid; evangelistide Matteuse ja Markuse kujud ning nende kõrval ja all olevad ornamentaalsed, pahkmik- ja taimornamendis kujundatud reljeefid. Samuti näib Ackermanni ajast pärinevat enamik altariseina profileeritud karniisist ning nikerdatud Kolgata-stseeniga kesktahvel.

Millised altariseina osad pärinevad Rabelt?

Johann Valentin Rabe töökojast pärineb altariseina profileeritud karniisi pealne osa: Rabelt altariseina korrastamise tellinud annetajate vapid ning taimornamendina kujundatud viilu taustale ja kohale jäävad figuurid: kaks inglit, pelikan poegadega ja Kristus Võitmatu kuju.

Milliseid muudatusi tegid altariseina juures 19. sajandi meistrid ja miks?

19. sajandi ümberehitused olid seotud sooviga altariseina värskendada ja uue, 1892. aastal valminud suurele kivikirikule sobivalt imposantsemaks muuta: 1851. aastal paigutati vana altariseina nikerdatud Kolgata-stseeniga kesktahvli asemele Carl Siegmund Waltheri samateemaline lõuendil õlimaal ning selle asemele 1892. aastal omakorda suureformaadiline Rudolf von zur Mühleni õlimaal. Seoses viimase maali paigutamisega altarile tuli altariseina umbes poole meetri võrra laiemaks ja kõrgemaks ehitada: proteesida Ackermanni- või siiski Rabe-aegset karniisi; paigutada uus maal alumist otsa pidi altariseina vanasse predellasse; ehitada kõige alla uus sokkel, et oleks koht, kuhu pildi juurde kuuluv, nüüd juba mitte ainult saksa- vaid ka eestikeelne tekstitahvel paigutada. 

Milline oli 1731. aastal Hageri kirikusse toodud Ackermanni altarisein?

Milline altarisein algselt oli, ei ole teada. Analoogia põhjal võib arvata, et Ackermanni altariseinal oli lisaks tekstitahvliga soklile, mida kaunistasid putokonsoolid, kaks korrust: põhikorruse keskel oli kas (kaduma läinud) Püha õhtusöömaaja kujutis või  (eraldi säilinud) nikerdatud Kolgata-stseen maalitud maastiku ja taevase Jeruusalemma taustal. Kesktahvlist kahele poole jäid sambad ning evangelist Matteuse ja evangelist Markuse kuju; nende kohal karniisil võisid paikneda evangelist Johannese ja evangelist Luukase kuju. Nende vahel paiknes kas Kristus Võitmatu kuju või juba mainitud nikerdatud Kolgata-stseen. Kui viimane, siis pidi Kristus võidulipuga seisma altariseina tipus, sest barokkaltari alt ülespoole loetav ikonograafialine skeem nägi ette, et kompositsioon lõpeb viitega igavesele elule.

Võimaluse, et altarisein oli algselt ühekordne ja seda kaunistasid ainult nikerdatud Kolgata-stseen ning Matteuse ja Markuse kujud, näib ebatõenäoline, kuna nelja evangelisti kujutatakse traditsiooniliselt alati koos.

Kas Ackermann kasutas tellimuste täitmiseks abiliste tööd?

Kindlasti kasutas Ackermann altariseina valmistamiseks tisleri abi, sest nagu ta ise on öelnud: tema höövlit kätte võtnud ei ole, tema on nikerdaja. Altariseina figuuride lähivaatluse ja röntgenpiltide analüüsi põhjal võib aga arvata, et Matteuse ja Markuse kuju nikerdamisel on Ackermann kasutanud ka ühe oma selli abi.  Tundub vähetõenäoline, et Ackermann oleks kujutanud mõnd figuuri seismas oma rüü alaserval, nagu  näha Matteus puhul,  või  jätnud üle figuuri alusele ulatuva jalatalla anatoomiliselt välja nikerdamata, nagu Markuse puhul.

Mis on altariseina polükroomia puhul erakordne?

Kindlasti oli kogu Ackermanni-aegne altarisein kaetud rikkaliku, figuuride ja taimede looduslikku koloriiti üldjoontes jälgiva, aga seda lüstri abil võimendava polükroomiga. Värvimistööd ei teinud Ackermann, vaid maalija, kes ilmselt maalis ka nikerdatud Kolgata-stseeni taustaks maastiku ja taevase Jeruusalemma.

Kuna altariseinal on kaks erinevat kihistust – Ackermanni- ja Rabe-aegne maalija, siis kajastub see ka retaabli polükroomias. Värviuuringute põhjal tundub, et Rabe on jätnud varasemad, Ackermanni-aegsed skulptuurid osaliselt üle värvimata, kuid lasknud uue värviga katta vanad ornamentaalsed osad, millelt leiab kaks polükroomset kihistust. Ilmselt on nende osade ülevärvimine toimunud Rabe-aegse altarikorpuse tervikliku üldmulje huvides.

Lisaks pakkusid värviuuringud rea üllatusi: Hageri altariseinal on nii Ackermanni töökojas valminud Matteuse atribuudiks oleval inglil kui ka Rabe hilisematel inglitel helesinised tiivad; kui reeglina katab Eesti baroksetel altariseintel Kristus Võitmatu alakeha kuldne niuderätt, siis Hageris on see kinaverpunane draperii. Omamoodi üllatav on ka evangelist Matteuse sinine kuldsete kantidega rüü, mis erineb suuresti Markuse punase ja rohelise lüstriga kaetud rüüst ning toetab eelpool mainitud mõtet, et kujudel pidid olema analoogse värvilahendusega paarikud.

Ackermanni- ja Rabe-aegse altariseina polükroomiate peal on veel kaks monokroomset värvikihti, esimene hallides ja teine pruunides toonides. Tundub, et halli tonaalsuse on altar saanud 1851. aastal koos Waltheri maaliga ning praeguse, pruuni koloriidi 1890. aastate alguses, mil vana barokne altarisein uude kirikusse toodi ja selle pruuni üldkoloriidiga sobitati. Ka skulptuurid värviti valgeks juba tõenäoliselt 19. sajandi keskpaigas, ilmselt seetõttu, et värvilised puuskulptuurid ei sobitunud 19. sajandi esteetikaga, mil olid eelistatud monokroomsed, valged marmor- või siis vähemalt marmorit imiteerivad kujud.