Miks ja kuidas Tallinna toomkirik endale 1696. aastal uue altariseina sai?

1684. aasta 6. juunil puhkes Toompeal suur tulekahju, milles hävis ka enamik toomkiriku sisustusest. Toomkiriku taastamisele aitas kaasa kuningas Karl XI, kes kuulutas välja korjanduse oma hoole all oleva Eestimaa tähtsaima kiriku taastamiseks. Altariseina valmistamise eest vastutas kohapeal kindralkuberner Axel Julius de la Gardie, kes sõlmis töölepingud puunikerdaja Christian Ackermanni, tisler Hermen Berentsi ja Rüütelkonna portretisti Ernst Wilhelm Londiceriga.

Milline koht on toomkiriku altariseina figuuridel Ackermanni loomingus ja Eesti skulptuuri ajaloos?

Christian Ackermanni jaoks oli toomkiriku altariseina figuuride nikerdamine tema loomingu kulminatsioon. Ühtlasi said neist kujudest Eesti barokiajastu puunikerduskunsti tippteosed. Toomkiriku altariskulptuure iseloomustavad head proportsioonid, arvestamine nende asetusega vaatajast kaugel ja kõrgemal. Võrreldes Ackermanni eelkäijatega, on talle omane silmapaistvalt hea anatoomia tundmine.

Tähelepanuväärne on ka Ackermanni nikerdustehnika ja materjalikasutuse kvaliteet, mis väljendub näiteks figuuride isikupärases ja detailipeenes käsitluses ning pärnapuidust, kokku liimitud ja sepanaeltega tugevdatud plokkide kasutuses.

Milliste figuuridega võiks toomkiriku altariseina kujusid võrrelda?

Toomkiriku altariseina põhikorruse apostel Pauluse ja Peetruse kuju saab võrrelda Ackermanni varasemate Simuna (1684) ja Vigala (1680. aastate II pool) kiriku altariseina, samuti toomkiriku kantsli (1686) trepiportaalil seisva Pauluse ja Peetruse kujuga. Võrdlus näitab, kuidas meistriga koos on vananenud tema kujutatud apostlid.

Altariseina põhikorruse karniisil istuvate evangelistide kujud on Ackermanni loomingu kontekstis unikaalsed – mitte ühelgi teisel altariseinal ei kohta evangelistide figuure, ammugi veel istuvas asendis. Üldjuhul seisavad nad kantslite korpusel Kristus Maailmapäästja ehk Salvator Mundi kõrval.

Ka Maarja Magdaleena kuju altariseina karniisil on Ackermanni loomingu ja Eesti barokkretaablite kontekstis laiemalt erandlik, mistõttu pole seda samuti millegagi võrrelda. Samal ajal kui ingli figuuri toomkiriku altariseinal saab näiteks kõrvutada Ackermanni Türi ja Martna kiriku altariseina, samuti Karuse kantsli kõlaräästa karniisifiguuridega. Kristus Võitmatu kuju on võimalik võrrelda Martna altariseina tippfiguuriga, mis jääb oma kunstiliselt tasemelt aga toomkiriku omale alla.

Kuidas toetas Ackermanni toomkiriku altariseina figuure nende polükroomia?

Polükroomial – värvil, samuti kullal ja hõbedal – oli barokiaegses (nagu ka varasemate stiilide) puunikerduskunstis, oluline roll. Mida rohkem puust voolitud kujud sarnanesid elava inimesega ja väljendasid emotsioone, mida värvirõõmsamad ja säravamad nad olid, seda suurem oli nende mõju vaatajale.

Erakordne Ackermanni nikerdatud toomkiriku altarifiguuride puhul on nende rüüde täielik kullatis, mis viitab töö tähtsusele ja tellija suurele rahakotile. Tähelepanuväärne on ka portreeliselt nikerdatud figuuride nägude viimistlus: evangelist Johannese näole maalitud naeratus, suunurgad ülespoole, ja värvi abil taevastesse kõrgustesse suunatud pilk osutavad maalija, Ernst Wilhelm Londiceri teadlikkusele maalikunsti „imet tegevatest“ võimalustest.

Milline oli Ackermanni ornamendikäsitlus toomkiriku altariseinal?

Kuigi Christian Ackermanni on Eesti kunstiajalukku läinud ennekõike kui kaunite figuuride meister, väärib tähelepanu ka tema ornamendikäsitlus. Toomkiriku altariseina juures viljeles Ackermann naturalistlikku taim- ja lillornamenti, mille juurde kuulusid akantuslehed, kõikvõimalikud õied ja viljad ning mida kattis samuti rikkalik polükroomia.

Milline oli Toomkiriku altarisein algselt?

Ackermanni-aegne altarisein erines oluliselt praegu näha olevast, 1866. aastal põhjaliku ümberehituse ja kujunduse läbi teinud altariseinast.

Algselt oli altarisein ühe või kahe soklikorruse võrra madalam ning seega hoopis teistsuguste proportsioonidega. Ühe suure keskmaali asemel oli Londiceri maalitud „Püha õhtusöömaaja“ ja/või „Kristus ristil“ pilt. Londiceriga sõlmitud tööleping näitab ja värviuuringud kinnitavad, et altariseina arhitektoonilised osad olid kaetud musta lakiga, figuuride kehad olid ihukarva, rõivad kullatud, kuningas Carl XI kuldsed nimetähed olid sinisel taustal, vt rekonstruktsioon.

Kunstiajaloolase Sten Karlingi arvates valmis toomkiriku altarisein Rootsi kuningliku arhitekti Nicodemus Tessin vanema ja noorema plaanide järgi. Arhitektoonika ja mõne ehisdetaili poolest sarnaneb Nicodemus Tessin vanema kavandi järgi loodud Stockholmi Riddarsholmi kiriku altarisein tõepoolest Tallinna itaalialiku vormikeelega toomkiriku altariseinaga.

Milline oli altariseina sõnum?

Eesti kontekstis on altariseina alt ülespoole loetav ikonograafia rikkalik: altari keskteljel olnud maal „Püha õhtusöömaeg“ kõneles Kristuse äraandmisest, reetmisest, inimloomuse nõrkusest; sellele järgnenud maal „Kristuse ristilöömine“ inimkonna lunastamisest, jumalikust vereohvrist; altariseina krooniv, kuldset võidulippu kandev, Aadama pealuule ja maole astuv Kristus Võitmatu figuur sümboliseerib kristliku elu võitu surma ja patu üle.

Altari põhikorrusel seisavad luterlastele kaheteistkümnest apostlist kaks tähtsamat: pühakirja ja mõõgaga apostel Paulus ning pühakirja ja taevavõtmega apostel Peetrus. Altariseina karniisil istuvad neli evangelisti oma raamatute ja atribuutidega: lõviga Markus, härjaga Luukas, ingliga Matteus ja kotkaga Johannes.

Altariseina tipus on Kristuse kõrval Maarja Magdaleena ja ingel kui viited andekspalumisele ja -andmisele ning igavese elu lootusele.

Mis võis juhtuda altariseinaga pärast Põhjasõda?

1700. aastal kuulutas Venemaa Rootsile sõja, kümme aastat hiljem piirasid Vene väed Tallinna. Kuna linnas puhkes katk, ei suudetud seda kaitsta ja Tallinn kapituleerus. Külmade saabudes katk vaibus, alles oli jäänud kõigest viiendik linna varasemast elanikkonnast. Sõda Rootsi ja Venemaa vahel kestis veel 11 aastat, linnas oli endiselt suurel hulgal sõjaväge ja see mõjutas oluliselt allesjäänud elanike elu.

Peale sõja lõppu, 1720. aastatel on toomkiriku sisustust muudetud. Ei ole andmeid, et kirik oleks rüüstatud või muul moel sõjas kannatada saanud. Pigem võib eeldada, et uus valitseja soovis piirkonna peakiriku oma võimuga kooskõlla viia. Rootsi kuninga Karl XI initsiaalid asendati kõige algust ja lõppu tähistavate tähtedega α ja Ω. Altariseina originaalis musta ja kullaga koloreeritud arhitektuurne osa kaeti heledate, rokokooperioodi sobivate toonidega, Ackermanni figuuride värvikahjustusi retušeeriti. Lisaks paigutati altariseinale Jumala heebreakeelset nime kandev kuldne päike, Gloria, ning kujundati näiteks ümber ka baldahhiinkaar – seni Ackermannile omistatud baldahhiinkaare laineline tuttidega kaar on sekundaarne. Altariseina ümberkujundusega võis uute arhiivileidude valguses olla seotud samal ajal Kardiorus tegutsenud kujur Salomon Zeltrecht. 1724. aastal asus ametisse uus ülempastor Christoph Friedrich Mickwitz, kelle saabumise auks sooviti kogu kirik korda teha ning toomkirik sai heleda üldkoloriidi.

Mis juhtus 1866. aastal?

1860.  aastatel valitses Eestis baltisakslaste rahvusliku ärkamise ja konfessionaalse luterluse kõrgaeg ning toimus toomi – Eestimaa rüütelkonna Pantheoni – altariseina kaasajastamine.

Altariseina ümberkujundamise projekti joonistas Eesti esimene akadeemikust arhitekt, peamiselt Peterburis tegutsev Otto Pius Hippius, teda abistas saksa päritolu Tallinna kunstnik Theodor Albert Sprengel.

Et kahe vana altarimaali asemele altarile üks suur maal panna, tuli altariseina kahe astme jagu kõrgemaks ehitada. Seeläbi teisenesid ka altariseina proportsioonid – altar muutus oluliselt vertikaalsemaks ja monumentaalsemaks. Samal ajal toimus Ackermanni ja Londiceri baroksete värvikirevate figuuride valgeks värvimine, et anda puuskulptuurile õilsama marmorskulptuuri ilme. Kokku läks altariseina ümberkujundamine – altarilaua laiendamine, altariseina kõrgendamine, värvimine ja kuldamine, uue altarimaali ost – maksma rohkem kui 2416 rubla. Kiriku arveraamat näitab, et ainuüksi altarimaal maksis 1000 rubla.

Toomkiriku uue altarimaali „Kolgata“ autoriks on Düsseldorfis õppinud baltisaksa kunstnik Eduard von Gebhardt. Toomkiriku altaripilt on Eesti kirikliku kunsti ajaloos erakordne, kuna näitas esimest korda Kristuse ema Neitsi Maarjat vana ja oma poja kannatustele kaasa elava naisena. Ka Kristus ei ole veel maisest elust ära pöördunud, vaid täidab pildil oma viimase maise kohustuse – annab ema oma lemmikjüngri Johannes noorema hoolde. Enne altarile paigutamist näidati maali Eestimaa Provintsiaalmuuseumis, kus see pälvis publiku heakskiidu, ent liigsena tundunud realismi tõttu ka halvakspanu, nagu kinnitab ajaleht.