13.-14. augustil töötas Ackermanni uurimisgrupp Järva-Madise kirikus, et viia läbi Ackermanni töökojas valminud altariseina uuringud. Tõenäoliselt 1680. aastate lõpus valminud teos on pälvinud vähe kunstiajaloolaste tähelepanu. Põhjusel, et see on suhteliselt väike, ühekorruseline ja vaid kolme figuuriga, lisaks 19. sajandil üsna igavalt valge-pruuniks võõbatud ning tagasihoidliku, Theodor Albert Sprengeli maalitud altaripildiga (1866, kunstniku hilisemad maalid Otepää ja Jõelähtme kirikus on kunstiliselt juba palju küpsemad).

Ometi, nagu ikka lähivaatluste puhul juhtub, suutis Järva-Madise altarisein uurijaid siiski üllatada.

Pärast altarilaua kattepaneeli eemaldamist ilmus selle tagant välja kivist plokkaltar, mida vaid väga vähestel meie kunstiajaloolastel-konservaatoritel on seni näha õnnestunud; Ackermanni tiimi huvitas see, kuidas altarit on retaabli tarvis kohandatud, kuidas see jämedate prusside abil on mingil hetkel kõrgemaks ehitatud ning kuidas kivist altarilaua ja puidust katteplaadi vahele on tekkinud sõna otseses mõttes kirikurottide sahver. Sahvri tihedast kasutusest andsid tunnistust tühjaks söödud viljapead ja äranäritud küünlad.

Kuigi fakt, et altariseina katva pruuni aaderduse ja valge värvikihi all on säilinud algne polükroomia, oli tänu selle 1990. aastate keskel Ennistuskojas Kanut toimunud restaureerimistöödele teada, pakkusid uued uuringud toredaid avastusi: lisaks värvile leiti altariseinalt lüstrit, kulda ja hõbedat.

Väikest Järva-Madise altariseina ehtivad figuurid on sama kõrge nikerduskvaliteediga kui Ackermanni töökojast pärinevate suuremate altariseinte omad. Eriti ilus on Kristus Võitmatu, kelle figuuri väikeseks eripäraks on see, et Kristus mitte lihtsalt ei astu maole (nagu nt Tallinna toomkiriku altaril), vaid lausa lömastab selle. Inglifiguuride juures võib aga märgata, et Ackermann on usaldanud mõne detaili väljavoolimise oma abilisele. Kas ühe ingli kuus varvast tuleneb abilise oskamatusest jalalaba nikerdada, lohakusest või hoopis soovist natuke nalja teha ja meistri kontrolliv kotkasilm proovile panna, ei saa me aga ilmselt kunagi teada. Ja võib-olla pole see tähtiski, sest hoopis olulisem on see, et tänu juba tehtud ning veel jätkuvatele uuringutele saab Järva-Madise kiriku altariseina paigutada senisest paremini Ackermanni, tema töökoja loomingu ja Eesti puunikerduskunsti ajaloo konteksti ning, et täie kindlusega võib öelda – ka väikesemõõduliste figuuride detailide liitmiseks on Ackermann kasutanud sepanaelu, mida küll palja silmaga ei näe, aga mille Maksu ja tolliameti röntgenaparatuur uurijatele paljastab.займ без процентов 1 раз

1930.aastal kirjeldab Koeru koguduse õpetaja Hermann Johannes Ederberg väga värvikalt Koeru krutsifiksi:

Kõige suurem kunstiteos Koeru kirikus on kahtlematult suur ristikuju käärkambri ukse kohal. Ristilöödud Õnnistegija loomusarnane kuju on wäga peenelt wälja töötatud, tema näojoontesse on tundmatu kunstnik suutnud panna lõpmatu suurt lahkust ja äärmiselt rahulist olekut. Näib, et Issand parajasti on surnud ja silmad kinni pannud. Tema pale kuulutab selget õnnistust. Waewalt on Eestis teist sarnast mõjuwat ristikuju …

(H. Ederberg, Koeru koguduse minevik. 1930)

Tolleks ajaks ei ole veel ilmunud Sten Karlingi hilisematele uurijatele teedrajavat ja paljus siiani oma haardelt ületamatuks jäänud Eesti renessanss- ja barokiaegse tisleri- ja puunikeruskunsti ülevaadet (Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. 1943), milles esmakordselt seoti Koeru krutsifiks Christian Ackermanni nimega. Oma monograafias võrdleb Sten Karling Koeru krutsifiksi Tallinna toomkiriku võidukaare Kolgata gruppi kuuluva Ristilöödu kujuga (1697), pidades viimast Ackermanni mõjuväljas töötanud Hinrik Martensi ja esimest – Koeru krutsifiksi –  Ackermanni loomingu hilisperioodi ehk siis 18. sajandi alguse tööks. Milles kahe krutsifiksi erinevus täpsemalt seisneb, peab selgitama jätkuv uurimine. Uurimistöö laieneks siis ka juba Kullamaa kiriku krutsifiksile (1682), mida Karling veel Ackermanniga ei seosta, kuid mis arhiiviallikate järgi ometi Ackermanni töö peaks olla.

Tähelepanuvääriv õpetaja Ederbergi Koeru krutsifiksi 1930. aasta kirjelduses on ka koht, kus kirjeldatakse selle kunagisi asukohti. Seda enam, et kuju praegune paiknemine kooriruumi põhjaseinal tekitas meiegi uurimisgrupis küsimus: Kust kuju kuju kooriruumi seinale sai? Kas see on üldse Koeru kiriku jaoks tehtud? Kui on, siis kas ei peaks krutsifiks olema kiriku koori ja pikihoone vahelisel nn võidukaarel (nagu on see näiteks Tallinna toomis ja mitmetes teistes kirikutes)? Ederberg kirjutab:  

Wana altari ajal enne aastat 1901 seisis nimetatud ristikuju altarist kõrgemal aknaraami küljes, see asend oli igatahes ilusam ja wäärilisem. Weel wanemal ajal oli ta seal, kus suurest kirikust kantsli kohal astutakse paar astet kõrgemale altari ruumi, kõrgel põikpuul.

Tänu Ederbegi juhatusele teritasime silma ja tõepoolest! – ühelt 1896. aasta Reinhold  Guleke tehtud Koeru kiriku interjöörifotoltзайм 10000 без процентов на карту võib altaritaguse ida akna ees aimata krustifiksi ähmast kuju.

Mis puutub küsimusse – kas enne krutsifiksi kiriku idaakna ette paigutamist, asus see võidukaarel? – siis seda on keeruline öelda. Selleks peaks uurijad tellinguga võidukaare juurde pääsema ja järele vaatama, kas ehituskehandis on mingeid märke põikpuu kinnitusest. Ja kui neid ei ole, siis tuleks edasi kaaluda võimalust, et Christian Ackermanni nikerdatud krutsifiks paigutati kohe kiriku vana, Lüdert Heissmannile atribueeritud barokse altariseina (u 1645) kohale, kiriku idaakna ette, et suurendada liigväiksena mõjuva altariseina atraktiivsust, et anda altarile visuaalsete vahenditega suurem tähendus. Christian Ackermanni töökojas valminud altariseinte ja kantslite kujunduse varasemad võrdlused on näidanud, et 17. sajandi lõpus – 18. sajandi alguses on hakatud altariseinte kujundusele kantslitest oluliselt suuremat tähelepanu pöörama. Selle taga võis omakorda olla Rootsi uus kirikuseadus vms.

Seekord käis Christian Ackermanni uurimisgrupp 6.ja 8. juunil Koeru kirikus, kus kooriruumi põhjaseinas ripub Ackermanni krutsifiks. Seinalt alla tõstetud krutsifiks osutus lähivaates peenelt ja anatoomilise tundlikkusega modelleeritud meistriteoseks, mis on kindlasti üks Ackermanni suuremaid šedöövreid. Ristilöödud Kristuse puidust figuuril on peensusteni välja nikerdatud lihased, luud ja nahk ning isegi lümfisõlmed. Töö on kvaliteedilt võrreldav kunstniku tippteose, Tallinna toomkiriku kuningliku altari figuuridega.

Kõigepealt tehti skulptuurist fotod, mida hiljem kasutatakse 3D-mudeli valmistamisel – kokku 350 kaadrit, mis pannakse arvutis kokku kolmemõõtmeliseks virtuaalkujutiseks. Seejärel viidi läbi XRF-analüüsid, mis näitasid, et pealmine valge värv (või värvid) on hilisem lisandus ja selle all võiks olla polükroomia. Tuli välja, et Kristuse niudevöö kaunistamiseks oli kasutatud hõbedat. Seepeale võeti figuuri mõõdud, dokumenteeriti puidu liitekohad ja kätte jõudiski kõige põnevam osa, sondaažide (ehk originaalvärvi avangute) tegemine, et tekiks ettekujutus, milline võis kuju algselt välja näha.

Tulemus pani kõik vaimustuma, algne värvikiht on ulatuslikult säilinud ja hämmastava kvaliteediga teostatud. Polükroomiaga on modelleeritud õrnad tooniüleminekud, valgused, varjud…justkui oleks maalitud Kristusest lõuendil portreed.

Sondaažid tehti kohtadesse, kus oli võimalik näha Kristuse haavadest voolavat verd, kaamet nahka, isegi kannatavat pilku. Huvitav on asjaolu, et maalija on hääbuva kannataja nahatooni saavutamiseks katnud pinna kõigepealt roheka alustooniga ning sellele kandnud heledad ihutoonid. Taoline tehnika pärineb Bütsantsist ning seda kasutati väga palju just keskajal, et saavutada kujutatu ebamaisust. Algse värvikihi säilivuse ulatus ja kvaliteet pani isegi küsima, kas sellel puhul poleks õigustatud originaalpolükroomia täismahus avamine?

Järgmisel päeval pöörati pilgud juba kuju sisse. Maksu-ja Tolliameti spetsialistid aitasid röntgenfotode abil vaadata kuju seestpoolt ja kujust läbi. Viimaks võeti nii figuurist kui ristist puidu ja pigmendiproovid.

Kõik see materjal vajab veel analüüsimist ja interpreteerimist, kuid seda, et tegemist on Ackermanni ühe tippteosega, võime kinnitada juba praegu.

Ja nagu Ackermanni loomingu uurimisgrupi puhul tavaline, kohtuti ka Koerus kohalike inimestega. Koeru kooli õpilastel ja õpetajatel oli võimalik oma silmaga näha, kuidas nende kodukiriku Kristuse skulptuuri uuritakse ja vaadata lähedalt seda, mida igapäevaselt kirikut külastades on võimalik ainult eemalt näha.

Loe uuringute kohta rohkem: Ülbe ja andekas kunstnik tegi Koerus haruldast tööd. Järva Teataja, 9.06.2018

Ackermanni-ekspeditsioonid jätkuvad. Selle suve esimeseks uurimisobjektiks on Hageri kiriku altarisein, mille vanemad, 1710. aasta kiriku põlengu eelsed osad pärinevad Ackermanni ja 1731. aastal valminud osad oletatavalt Johann Valentin Rabe  töökojast. Kolmas ja neljas “kihistus” pärinevad 19. sajandist, mil altarisein kahel korral ümber kujundati: esimest korda 1851.aastal, kui varasema puitalusel kesktahvli asemele pandi Carl Sigismund Waltheri lõuendil õlimaali ning teist korda 1892. aastal, kui barokne altarisein toodi uude kirikusse ja sellele paigutati suureformaadiline Rudolf von zur Mühleni õlimaal.

Seda kõike teadsime juba enne, ja ka seda, et 19. sajandil valgeks värvitud Ackermanni ja Rabe figuurid on algselt olnud polükroomsed (eelmise aasta uuringud Karuse, Martna, Türi, Tallinna toomkirikus ja Rootsi-Mihkli kirikus andsid selleks alust). Hageris tehtud värviuuringud kinnitasid seda, aga pakkusid ka rea üllatusi: mujal oleme leidnud kuldsete või hõbedaste tiibadega ingleid, kuid Hageri altariseinal on nii hilisematel kui Matteuse inglil helesinised tiivad; mujal oleme näinud ikka Kristus Kõigevõitja kujul kuldset niuderätti, Hageris katab Kristuse alakeha (ja sedagi ainult eestpoolt) kinaverpunane draperii! Omamoodi üllatav oli ka evangelist Matteuse rüü, mis oli sinine ja kuldsete kantidega ning Markuse oma, mis kaetud punase ja rohelise lüstriga. Kahe evangelisti nii erinev värvilahendus viib mõttele, et kujudel pidid olema analoogse värvilahendusega paarikud, mida eeldaks ka altariseina üldine ikonograafiline programm – kahe evangelisti väljavalimine neljast ei ole põhjendatud.

Altariseina figuuride lähivaatluse ja röntgenpiltide analüüsi tulemusel kujunes töögrupil arvamus, et mängus on olnud kolme meistri käed. Sten Karlingi poolt 20.sajandi alguses Rabele omistatud figuurid – Kristus Kõigevõitja, pelikan poegadega ja kaks karniisi inglit – eristuvad selgelt Ackermanni töökojas tehtutest – nende tüpaaž ja nikerduskvaliteet on silmatorkavalt erinevad, aga ka märksa nõrgemad. Kindlalt pärinevad Ackermanni käe alt altariseina putokonsoolid, samal ajal kui Matteuse ja Markuse nikerdamise omistamist meistrile endale tekitab mõningaid kahtlusi.  Üheltpoolt jälgivad kujud küll hoolikalt Ackermanni  skulptuuridele iseloomulikke jooni detailideni, teisalt aga iseloomustab neid mingi iseäralik tuimus ja pealiskaudsus. Nii näiteks tundub vähetõenäoline, et Ackermann oleks kujutanud mõnd figuuri seismas oma rüü alaserval, nagu  Hageris evangelist Matteus,  või  jätnud üle figuuri aluse (postamendi) ulatuva päka altpoolt anatoomiliselt välja nikerdamata, nagu Hageris evangelist Markuse puhul). Lisaks pakub Matteuse kahe käe võrdlus tuge oletusele, et mängus on veel üks nikerdaja, näiteks Ackermanni abiline: Matteuse tahuline-kandiline raamatut hoidev  käsi erineb selgelt voolujoonelisest-peenelt nikerdatud teisest käest. Selle erinev stiil ja kuju suhtes liiga suured mõõtmed viivad mõtteni, et Matteuse ilus käsi on algselt olnud mõeldud mõnele teisele kujule, eeldatavalt naisfiguurile: Ackermanni meesfiguuride käsivarte puhul on reeglina märgatav meistri soov jälgida meeste  anatoomiat, voolida välja lihased ja paisunud veresooned. Ei saa välistada, et Matteuse ilus naiselik käsi on lihtsalt võetud Ackermanni töökoja riiulilt, kus hoiti tulevaste kiirete tellimuste jaoks n-ö ettevalmistatud detaile.

Hageri tööpäevade kaks kõige-kõige olulisemat tulemust on: esiteks, kindel seisukoht, et Sten Karlingi poolt Rabele atribueeritud nikerdatud “Kolgata” kompositsioon, mis kunagi paiknes altariseina keskel, ei ole Rabe töö. See on kas Ackermanni või tema lähedase abilise, võib-olla Matteuse-Markuse kuju nikerdanud mehe töö; teiseks, nikerdatud “Kolgata” grupi halli-valgekirju taustamaalingu alt barokse linnapanoraamiga maastiku leidmine. Maal uuriti infrapuna-valgusega sellest ajendatuna, et halli taustavärvi alt kumab punast ja rohelist, ning sellest lähtunud küsimusele: kas tõesti oleks Ackermanni ajal altariseinale pandud polükroomsed ja naturalismi taotlevad kujud taustatud lihtsalt halliga ning miks me ei näe Kolgata mäe maastikku?

Mõistagi ei piirdunud töö vaid Hageri kiriku altariseinalt alla võetud, uurijate ajutistele töölaudadele toodud skulptuuride ega Kolgata-reljeefi uuringute, fotografeerimise ja 3D-mudeldamisega. Altariseina ette ehitatud tellingud võimaldasid teha ka retaabli konstruktsiooni ning  arhitektoonilise ja ornamentaalse osa uuringuid, leida sh üles koht, kust altariseina 1890. aastate algul uue altarimaali paigutamise eesmärgil laiemaks on ehitatud.

Töösse kaasatud EKA muinsuskaitse osakonna tudengite abiga sai altarisein tellingul ka aastakümnete tolmust puhastatud. Altariseina talastiku augus surnud ja mumifitseerunud tihane jäi aga koguduse liikmete soovil sinna, kust see leiti.

Ackermanni tiim tänab Hageri kiriku koguduse õpetaja Jüri Vallsalu ja teenijat Lehte Vainoja ning liikmeid mitte ainult kena vastuvõtu, vaid ka suure huvi eest oma enam kui 300-aastase altariseina – hinnalise kunstiteose – ja selle ajaloo vastu. Oli suur rõõm tutvustada Ackermanni-projekti ühes Hageri kiriku retaabliga koguduse liikmetele, kiriku kõrval asuva hooldekodu inimestele, Kohila ja Kernu koolilastele, kohaliku kunstikooli lastele, nende vanemtele ja õpetajatele ning mõistagi ajakirjanikele, kes Eesti kunstipärandi populariseerimisele ja väärtustamisele oma tööga kaasa aitavad (vt ERR uudist: Christian Ackermanni teoste uurimine on jõudnud Raplamaale Hageri kirikusse. ERR 14.05.2018).

Välitööd objektil tehtud, sõitsid uurijad ja EKA tudengid tagasi koju ja oma tavapärasele tööpostile, kes kuhu: Frank Lukk Raele oma kursusetööd õhutõrje suurtükkidest kirjutama; Taavi Tiidor Kalaranda suve viimast päeva nautima ja Valjala romaani portaalide ekspeditsiooniks valmistuma; magistritudengid Kristel Ackermann, Kaisa Milsaar, Saara Kruus, Annika Ebrok ja Sabina Kaukis EKA eksamiteks valmistuma; Egle Mikko Tartusse ERMi jõudnud oletatavat Ackermanni altariseina restaureerima; Andres Uueni oma doktoritööd kirjutama, Joel Leis Tallinna Kanutisse pärandi digiteerimist edendama; Riin Rebane Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu Ülikooli teadustöödele; Isabel Aaso-Zahradnikova koos Priit Laatre, Aleksander Miksjuki ja Maksu- ja Tollimaeti meeskonnaga Tallinna Oleviste kiriku Hans Pawelsi kenotaafi uurima; Anneli Randla ja Peeter Säre Kernu, Laitse ja Vasalemma mõisa pildistama; Viktor Erm Cramosse tellinguid tagastama, Tiina-Mall Kreem raamatut “Raha kunst” kirjutama ja Hilkka Hiiop Tšehhimaale Pardubice Ülikooli loenguid pidama. Ackermanni-tiimi kuuluvad Signe Vahur ja Alar Läänelaid Tartus aga jäävad Hagerist saabuvaid värvi- ja puiduproove ootama.

Reedel, 13.aprillil kogunes Rootsi-Mihkli kirikusse ligi sada inimest kuulama Ackermanni-tiimi aasta saavutusi. Täpselt aasta ja kaks päeva on möödunud sellest, kui EKA, EKMi ja EELK juhid Mart Kalm, Sirje Helme ja Urmas Viilmaa sõlmisid koostöölepingu ühise uurimisprojekti läbi viimiseks. Tutvustasime aasta jookusul tehtud uuringuid kirikutes, olulisemaid leide ning äsja valminud veebirakendust.

Kirikusse oli paigaldatud ka tellingud, et pääseda ligi kantsli kõlaräästa skulptuuridele.

Vt esitlust: Ackermanni-aasta leiud

Vt ERR-i uudist

Vt veel fotosid

Eesti Kunstiakadeemial, Eesti Kunstimuuseumil ja Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on hea meel ja au kutsuda kõiki Ackermanni-huvilisi

Christian Ackermanni aasta avastuste ning pärandi ja uuringute teadusveebi esitlusele Rootsi-Mihkli kirikusse 13. aprillil kl 14.00.

Rohkem kui aasta on möödunud suurejoonelise interdistsiplinaarse uurimisprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ algusest. Nelja-aastase (2017–2020) uurimisprojekti eesmärk on äratada unustusehõlmast mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi kontekstis tähelepanuväärne meister, kes oma elu ja loominguga on sidunud/seob siinse (kunsti)kultuuri läänepoolse Euroopaga.

Tallinna toomkiriku tellingutelt alanud ja üle aasta kestnud uurimistöö tulemusel on valminud innovaatiline teadusveeb, kus igaühel on oma silmaga võimalik näha Ackermanni tööde juures rakendatud moodsaid tehnilisi uuringumeetodeid ning Eesti barokk-kunsti aardeid ennenägematul viisil – nii 3D mudelitena kui röntgenpildil. Nende kaudu saab avastada seni nähtamatuks jäänud ajaloo kihid ja neisse peidetud Ackermanni detaili- ja värviküllase kunstimaailma.

Eesti Teadusagentuuri toel välja arendatud veebiplatvorm ackermann.ee koondab kõiki interdistsiplinaarse teadustöö tulemusi ning loob kindla aluse edasiseks uurimistööks ning teadlaste töö populariseerimiseks.

Ackermanni veebiplatvormi esitlus toimub sümboolses kohas – Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Seal, kus paikneb meistri viimane ja keerulise saatusega teos – dokumentaalselt kinnitatud atribueeringu ja väga meisterlike nikerdustega kantsel.

Christian Ackermanni Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku kantsli „elulugu“ on olnud keerukas juba selle sünnihetkest alates. Kui Ackermann Mihkli koguduse tollasesse (praegusesse Issandamuutmise) kirikusse 1707. aastal kantsli valmistas, siis pidi ta arvestama vana, Lüdert Heissmanni töökojas 1632. aastal valminud kantsli kõlaräästaga.

1730. aastate alul viidi kantsel üle Rootsi-Mihkli praegusesse kirikusse Rüütli tänaval. Võimalik, et enne seda peatus kantsel veel kusagil – Mihkli koguduse kolimine ühest kirikust teise toimus mitmes järgus.

Rootsi-Mihkli kirikusse jäi kantsel kuni Nõukogude perioodini, mil kogudus likvideeriti. 1949. aastal sai kirikust spordisaal – kantsel jäi siis nii füüsiliselt kui ideoloogiliselt nõukogude sportlastele jalgu ja tuli koos muu sisustusega ära koristada.

1949. aastast hoiustati kantslit Hobuveskis, kust see 1971. aastal rändas Märjamaa kirikusse lootuses, et pärast restaureerimist saab kirik endale kauni kantsli. Siiski ei pandud Märjamaal kantsli detaile kunagi päriselt kokku.

1983. aastal toodi silmapaistva nikerduskvaliteediga barokk-kantsli korpus kui kunstimälestis (koos Heissmanni kõlaräästaga) hoiule Eesti Kunstimuuseumisse. Kuna Kadrioru lossis tegutseval muuseumil polnud seda võimalik eksponeerida, ladustati juba eelnevalt korduvalt lahti ja kokku pandud ning pideva ühest kohast teise tarimise tõttu kannatada saanud kantsel hoidlaruumi. 1987. aastal murti hoidlasse sisse ja kantsli korpust toetanud Moosese kuju läks kaduma.

1990. aastal Rootsi-Mihkli kogudus taastati, kaks aastat hiljem saadi tagasi oma vahepeal spordisaalina funktsioneerinud kirikuhoone ning alustati selle renoveerimisega. 2000. aastaks oli kiriku hoone korras ning jätkus töö sisustusega. Koos teiste restaureerimisasutustega asus Ennistuskoda Kanut taastama kantslit. Töö käigus viidi läbi hulk uuringuid, arutati põhjalikult küsimusi, nagu: millised kantslit katvad värvikihistused säilitada, millised avada, millised puuduvad osad asendada jne. 2002. aastaks saadi kantsel korda ja pühitseti koos kirikuhoone ülejäänud sisustusega.

Veelgi keerulisem on olnud kantsli toeks oleva Moosese kuju käekäik. 1987. aastal varastatud kuju toodi kui Amandus Adamsoni töö 2014. aastal Eesti Kunstimuuseumi ekspertiisi. Kuigi Moosese polükroomia oli puiduni maha kraabitud, tundisid eksperdid selles ära omaaegse Rootsi-Mihkli kiriku kantsli toe ning kuju viidi Rootsi-Mihkli kirikusse ja paigutati kantsli korpuse alla oma algsele asukohale.

Sellega Rootsi-Mihkli kiriku kantsli saaga siiski veel ei lõppenud. Vahepeal on selgunud, et kantsli ennistustöödel ei kasutatud ära kõiki säilinud originaaldetaile. Alles nüüd, mil Ackermanni loomingu uurimine on taas aktualiseerunud, jõuavad needki kodukirikusse tagasi.

Ennistuskoda “Kanut” konservaator Ingrid Pihelgas ning digiteerimisosakonna juhataja Martin Sermat uurivad Rootsi-Mihkli kantsli irdtükke, mis viiakse tagasi kodukirikusse.

Rootsi-Mihkli kiriku Ackermanni kantsli (1707) varasemate portaalifiguuride (Lüdert Heissmann, 1632) tehniline analüüs (analüüsi läbi viinud skulptuurikonservaator Isabel Aaso-Zahradnikova)

Vahetult enne toomkiriku tellingu maha võtmist transportisime Maarja Magdaleena skulptuuri Kumu konserveerimisosakonda. Seal võttis Isabel, Ackermanni-projekti skulptuuritehnoloogia spetsialst, temast kipsvormi. Hoolimata sellest, et praeguseks on originaalskulptuur kättesaamtult kõrgel, saame lisaks virtuaalsele 3D-mudelile oma Maarjat ka päriselt silitada.

Vaata ka Maarja Magdaleena 3D mudelit