Missugune koht on Simuna kiriku altariseinal Christian Ackermanni loomingu uurimisel?

1684. aastal valminud Simuna kiriku altarisein on Ackermanni säilinud töödest üks varasemaid ja detailirikkamaid. Samast aastast pärineb kujurile omistatud Tallinna Püha Vaimu kiriku kella numbrilaud, kolm aastat varasem on Tallinnas Raekoja plats 18 asuva maja siseportaal ja kaks aastat hilisem toomkiriku kantsli korpus. Koos teiste varaste töödega aitab Simuna altariseina uurimine fikseerida Ackermanni kujuritee algust ja käekirja järkjärgulist teisenemist. Seda enam, et kõige paremaid tulemusi nikerdusstiili analüüsil annab figuuride võrdlus, mida Simuna altariseinal on arvukalt.

Mida näitas Simuna kiriku altariseina figuuride stiilianalüüs?

Simuna altariseinal on kaheksa figuuri – põhikorrusel apostel Peetruse ja apostel Pauluse, lisakorrusel teoloogiliste vooruste ehk Usu, Lootuse ja Armastuse ning karniisil Kristus Võitmatu ja kahe ingli kujud. Skulptuuride lähivaatlusel selgus, et retaabli karniisifiguurid – inglid ja Kristus Võitmatu –  ja võib-olla ka Paulus ei pruugi pärineda Ackermanni töökojast.

Kes need kujud nikerdas?

Kas Ackermann oli võtnud endale uue abilise ja usaldanud nende tegemise talle? Või läksid originaalkujud kaduma ja asendati 18. sajandi esimesel poolel nikerdatud kujudega? Need on küsimused, mis tänu Ackermanni loomingu kompleksuuringutele tõstatusid, kuid millele ühest vastust pole.

Mis juhtus Ackermanni töökojas valminud altariseinaga pärast meistri surma?

1831. aastal süttis Simuna kiriku torn pikselöögist põlema ning selleks, et päästa, mis päästa annab, kanti esimesed kättejuhtuvad kirikuvarad hoonest välja. Altariseinalt maha kistud (nagu hiljem selgus, ilmaasjata) Ackermanni nikerdatud Peetruse ja Pauluse kuju said kergelt kahjustada.

Ackermanni töökojas valminud altariseina kompositsiooni on 19. sajandil vähemalt kaks korda muudetud: 1836. aasta kevadel asendati algselt altariseina soklit ehtinud maal „Püha õhtusöömaaeg“ ja põhikorruse keskvälja kaunistanud maal „Ristilöömine“ baltisaksa kunstniku Carl Siegmund Waltheri Jeesuslapse esitlemist templis kujutava maaliga. 1877. aastal vahetati Waltheri maal omakorda välja vene kunstniku Jakov Hapalovi maalitud Peterburi luterliku Peetri kiriku altarimaali „Kristus ristil“ koopiaga.

1880. aastate esimesel poolel, kui Simuna kogudus asus oma kirikut idapoolsest otsast laiendama, tõsteti altarisein ehitustööde pärast altarilt alla. Pärast juurdeehituse valmimist paigutati altarisein oma praegusele asukohale ja värviti tõenäoliselt uuesti üle.

Millised on altariseina värvikihid?

Altariseina algset polükroomiat katab vähemalt kolm monokroomset värvikihti, nagu kinnitavad uuringud.

Altariseina Ackermanni-aegset polükroomiat on säilinud vaid üksikute imepisikeste fragmentidena – ilmselt eemaldati kahjustunud, pudenev värv suures osas enne esimest ülevärvimist, et uus värv püsima jääks.

Monokroomse kattega oli altarisein veel 1940. aastate algul, kui Eesti puunikerduskunsti grand old man Sten Karling Ackermanni loomingut oma monograafias tutvustas (Holzschnitzerei und Tischlerkunst …, 1943). Uuringutega tuvastati, et skulptuurid ja ornamendid olid siis kaetud pronksvärvi, altariseina arhitektoonika ilmselt aga sinakashalli värviga.

Altariseina viimane, üsnagi professionaalselt teostatud ülemaalimine toimus 1939. aastal. Selle teostas Buchholzi nimeline kunstnik Sten Karlingi juhtnööride järgi, kes oli käinud altariseina uurimas ja määranud ära selle algsed, hilisema ülemaalingu alla jäänud värvid. Ilmselt just sellest ajast pärineb altariseina praegune värvikiht, mida võib näha 1940. aasta fotol.

Vaata blogist ka sissekannet uuringute kohta

Vaata blogist ka tudengite kommentaari Simuna õpitoa kohta